Saatest

Hei armas lugeja, kes sa siia jõudnud oled!

Blogi on olnud Isabeli natuke salajane “unistus” päris pikalt. Mõned korrad olen isegi miski paar postitust valmis kirjutanud aga sinna on see ka jäänud. Päris ainult iseendale ei viitsi justkui kah kirjutada. Terve saate plaanisin sellega kohe alustada, mida aga polnud oli AEG, et see ette võtta. Nüüd kui aga huvi meie tegemiste vastu ka peale saadet veel veidi püsis otsustasin, et tuleb selle blogiga ära alustada. Kaotada pole ju miskit ja kirjutada ja lobiseda meeldib mulle ju hullupööra.

Miks on meie blogi nimi korter 24? Kui saates olime korter 1, siis päris elus olemegi korter 24! Kuna 24 on selline number mis meid ühistel ettevõtmistel tõesti igal pool kuidagi saadab (hakkasime käima 24. september, kihlusime 24. kuupäeval, esialgu pidime abielluma 24 kuupäeval, isegi meie koer on 24. kuupäeval sündinud) ning blogi hakkab ju kajastama just korter 24 tegemisi tundus see kuidagi ainuõige nime valik.

Samas kuulsime juba, et see korter24 tekitab palju segadust. Ehk jõutakse siis selle selgituseni ning mõistetakse kus kohast see nimi tuli 🙂

Sisu osas on ju üsna raske valida millest alustada aga alustame  kodu ostmise ja kolimise asemel (mis ma tean, et kõiki juba huvitab aga ootame sellega järgmise postituseni) hoopis sellest, et tõmbame saatele nö. joone alla ja teeme juttu enda emotsioonidest seoses saatega üldiselt ja finaaliga.

Meilt on päris palju uuritud kas kahetseme saates osalemist. Seda küsiti hulgaliselt iga negatiivse kommentaari peale, iga punase roseti peale, tihti magamata ööde pärast ja eriti palju saate lõpus kui me ei võitnud.  Vastus on alati EI! See oli meeletult äge kogemus! Me õppisime ja kasvasime ja arenesime tohutult palju! Ja lõppude lõpuks oli suurim eesmärk läbi saate enda koju jõuda ja see sai ju täidetud! Tänu saatele oskame oma aega oluliselt paremini kasutada, oleme omandanud hulgaliselt uusi oskuseid ning kasvasime ka paarina veelgi tugevamaks.

Oleme siiani väga shokis, et meie Õhtulehele antud lubadus, et kindlasti kakleme jäigi täitmata. Ausalt oleme väga temperamentsed ning arusaamatusi ikka tuleb ette. Saates oli meie ainus erimeelsus aga vannitoa nädalal kui mõlemal närvid täiesti läbi olid (ilma ingel Andyta poleks me seda küll tähtajaks valmis jõudnud ning see tekitas tohutut pinget), kuid seegi arusaamatus laabus 5 minutiga ning ei vääri tüli nime. Tegelikult oli see päris naljakas. See käis umbes nii, et Erik sai tigedaks, et ma parandamas ja nokkimas käisin ütles “tee ise siis!” mina ütlesin vastu “no teengi siis” ja siis läks Erik koeraga jalutama. 5 minutit tagasi tuli ta tagasi, vaatasime üksteisele otsa naersime ja Erik pani põrandat edasi.. ja tüli lõppes

Ahaaaa tegelikult valetan, kui Erik maailma kõige suuremas aeg luubis voodiriided vahetas siis sain ja pahaseks, sest ta tegi kõik ristivastupidi minu soovitustele (sõi kõhu ääreni täis ja siis viskas võistluse alguseni magama) ning siis imestas, et kuidas ta niiiiiiii aeglaselt loivata suutis. Need olid siiralt vist minu elu kõige pikemad 15 minutit ja pärast seda olin terve tunni maru vihane. Siis aga sain jälle inimlikult aru, et no päriselt oligi nälg ja jube uni, sest öö oli taas vahele jäänud. Mul oli ju tegelikult ka ja no mis see minu tigetsemine ikka muudab… ja tüli lõppes.

Kokkuvõttes kakelda ei jõudnudki ja õppisime meeletult palju seega on meil ainult natuke kurb meel selle üle, et meist alati need äpud tehti. Nii jäi ju kõigile mulje, et me muudkui kaotasime. Tegelikult saime aga ainult ühe punase roseti rohkem kui korter 2 ja no tõele au andes saime me värvimise eest lihtsalt kaks korda järjest punase. Kuldseid saime aga tegelikult ju lausa 6! peaaegu korter neljaga võrdselt ning päris palju rohkem kui teised. Ometigi olime isegi finaalis kuvatud kui “pidevad kaotajad”.

Finaali läksime meie aga üli heas tujus, kuigi teades, et võitu siit loota pole. Miks?

finaal.jpg…sest…kuna nägime korter 4 väga tugevat edumaad juba ammu enne finaali olime me aegsasti hakanud kodu ostmiseks asju ajama. Nii oli meil finaaliks korter hinnatud, kogu paberimajandus omalt poolt tehtud ning finaali hommikul saabus meile ka viimane kinnitus krediidikomiteelt. Me saame laenu! Meie suurepärane laenuhaldur Nordeas oli nii tore, et lausa äratas meid finaali hommikul kõnega, et kõik on korras, sest teadis kui oluline meie jaoks oli see, et saaksime vastuse enne saate lõppu (ok, võib-olla on see neil standard, et helistavad aga mulle meeldib mõelda, et te on ekstra tore ja ekstra vastutulelik). Nii ei jäänud ta lootma, et märkame meili, vaid helistas kohe kui otsus tuli!

Seega finaaliks oli selge, et Oma kodu saame nüüd igaljuhul! Meil oli küll giga summa raha puudu, kuid olime täiesti veendunud, et me selle kuidagi kokku saame. Seega ei suutnud meie tuju sel päeval rikkuda ei jäiselt külm peaproov ega minu uskumatu viga õhupalle puurides.  Saime lihtsalt nautida saate lõppu ja kogu seda saate melu viimast korda!

Aga sellest kuidas me lõpuks kodu omanikeks saime saate lugeda juba järgmises postituses.

Olge muhklid ja palju päikest teile!

Ikka teie Isabel & Erik

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s