Meenutades parimat päeva!

Täna 2 aastat tagasi oli minu senise elu kõige kõige erilisem päev! Päev mis oli täis nii suurt õnne, rõõmu ja armastust, et siiani on uskumatu sellele tagasi mõelda. Täna kaks aastat tagasi ütlesime teineteisele oma jah sõnad ning lubasime olla igavesti üksteisele parimad sõbrad!

JAH

I have found the one whom my soul loves

Kuna selle pulma aastapäeva olen ma sunnitud üksi veetma kuna Erik on tööl siis viisin ta peale ühist hommikusööki tööle, potsatasin diivanile ning panin peale meie pulmavideo ning hakkasin mõtlema, et mälestus meie pulmapäevast ongi jäänud üles kirjutamata. Mõeldud tehtud. Siia saab nüüd üles kirjutatud meie pulmapäev läbi minu silmade ja nii nagu seda mäletan.

20314823_1467048216689709_1257853017_o

Nii ma seda päeva vaikselt veedan

Kogu möll sai alguse juba 2 päeva varem. Meie juurde saabus Võrust meie imeline pulmahaldjas Krislyn (tema tegemistega saad tutvuda SIIN). Tema teostas kõik minu deko ideed ja rohkem veel. Ta oli tõesti nagu taeva kingitus meie kõrval. Olin väga pikalt mõelnud, et teen kõik ise. Mida lähemale see päev aga jõudis, seda rohkem sain aru, et see pole võimalik. Päevas on lihtsalt ainult 24 tundi. Krislyn aga võttis oma ja mitme teise pulma kõrval dekoda ka meie oma ja ta tegi seda rohkem kui imeliselt.

Viimased päevad oli veel palju toimetamist, Krissu ja Erik lõpetasid viimased tegemised vist 3-4 ajal pulmapäeva hommikul. Aga see-eest oli kõik täiesti perfektne. Minul olid viimased päevad veel “pruudi asju” ajada 😀 ehk küünte hooldused, kulmude korrastamine, juuste värvimine jnejne. Selline mõnus sagimine käis. Ise ootasin terve aeg, et huvitav millal see närv sisse tuleb. Viimane õhtu olin jube õhinas ja keksisin, et kuulge mulle tuli ka pulma närv sisse, käed värisevad ja puha… selgus, et tegelikult oli lihtsalt kõht liiga tühi, sest kell oli juba 22 ja ma polnud veel söömiseni jõudnud, peale paari ampsu oli see värin kadunud…  Õhtul naersin veel, et kui nii jätkub, et närvi pole siis ma pole mitte nagu “normaalsed pruudid” hommikul kella neljast unetuna üleval vaid magan hoopis sisse…Muidugi nii läkski!

Seega läks hommik meeletuks tormamiseks. Ma poleks elu sees uskunud, et asjade viimine autosse võib niiiii kaua aega võtta. Nii me jooksime nagu hullukesed edasi-tagasi ja olime graafikust täitsa maas. Viisime Eriku Taavi (tema best mani juurde)- neil pidi olema veidi chillim hommik kahekesi (valmis panid nad ennast näiteks lihtsalt Pirita tee ääres auto kõrval 😀 ) ja mina kimasin (terve aeg endale korrutades pulmapäeval pruudile ikka trahvi ei tehta) pulmapaiga- Villa Mary poole!

Seal ootas mind Merlin kes tegi mulle meigi ja soengu. Varsti liitus ka fotograaf ning siis hakkasid tasapisi laekuma ka teised.  Alguses pidid esimesed (ema, sõbranna ja õde) jõudma üsna minuga samal ajal. Kuna aga mul oli neile mõni lisa-ülesanne tekkinud ning nad ka ise hilinemas olid sain päris pikalt meigitoolis üksinda istuda. Kui vahepeal olin pahur, et kuidas nad nii hilinevad siis tegelikult hindan nüüd seda hetke üksi olekut sel päeval väga. Sain seda kõike “sisse hingata” mõelda rahulikult kõigele ja see oli ääretult mõnna. Kui minu soeng ja meik valmis said siis aidati mulle kleit selga, teised jäid meiki ja oli aeg meie esimeseks kohtumiseks ja pildistama suundumiseks.

Erik muide ei olnudki minu kleiti enne näinud. See oli lahe hetk.

11822756_922899461104590_6287672088319031904_n

Nii ta mind järsku piilus!

Kuna ilm oli kahtlane ja õige pea hakkas ka tibutama siis pildistamas olime väga vähest aega. Pildistamas käisime Obeliski juures ning muidugi tegime pilte ka villas.

“mõned” pildid meie ilupildi sessist

 

Peale pildistamist tekkis hingetõmbe hetk… või nii me vähemalt arvasime. Tegelikult selgus aga, et koju olid ununenud nii mõnedki pruudi jaoks tähtsad detailid. Taavi sai korralikult rallida, et asjadele järgi jõuda. Kui ta juba poolel teel tagasi peopaika oli avastasime, et miski oli veeel maha jäänud- nii sai ta veel korra edasi-tagasi sõita.

Tasapisi hakkas rahvas kogunema. Meie hoidsime hinge kinni, et vihm järgi jääks. Ilmateda lubas sisuliselt minuti pealt, et tseremooniaks vihm lakkab. Kell tiksus. Vihm jäigi järgi. Toolid veeti jooksuga õue, kohe-kohe pidi algama…

Ja siis märkasime, et Eriku õde perega ei olnud veel jõudnud. Nad olid kohale sõitnud Belgiast ja ei olnud miskid kauged sugulased, et võiks mõelda, et ah pärast vaatavad pilte vms. Õieti selliseid inimesi meie pulmas ei olnudki. Meil oli pisike pulm, kus kohal vaid kõige olulisemad. Seega ei olnud võimalust, et nüüd abiellume nii, et Eriku õde seal seda tunnistamas ei ole. Helistasime ja selgus, et neil läheb veel aega. Vaatasime ilmateadet mis lubas, et vihm naaseb. Hetk mõtlemiseks ning koos sai otsustatud, et ootame nad ikka igal juhul ära. Õnneks ilm hoidis meid nin sadama siiski tseremoonia ajal ei hakanud.

Nii me vaikselt kuulasime all korrusel toimuvat melu ja seda kuidas kandiku täis klaasi kildudeks lendas- killud ja vihm pulmapäeval pidavat õnne tooma! Ning seda kuidas Mick koos Kirsiga laulsid Dagö laulu Pulmad. Mina muidagi lahistasin juba nutta.

11836868_927702473957622_4080555659613594813_n

Ruumi oli seal vaid armastusele! 

Ja siis see kõik algas…. kõik kogunesid õue ja oli meiegi kord minna. Mina ikka ootasin, et närv sisse tuleks. Siis sain aru, et ma olen vist oma valikus liiga kindel, et närvitseda. Erik on ju lihtsalt parim! Miks ja kuidas ma saaksingi närvi minna!

11889588_934561459938390_3139790435523459479_n

Esmalt suundus Erik mind ootama. Taavi võttis ka kaasa. Seda muide filmi Terminaator soundtracki saatel. Kui terve päev oli Taavi Erikule öelnud, et veel ei ole hilja … siis sinna ette jõudes, kui ma tulemas olin oli Taavi vaikselt öelnud “nüüd on liiga hilja” 😀 

emme

Siis suundus imekaunis emme oma tütart üle andma

11817161_922899337771269_922819199987103592_n

Lõpuks oli ka minu kord.

Imeline Krislyn laulis ning kõigepealt läksid pruutneitsid ning siis mina emme kõrval. Muidugi kiirustasin liialt, et ruttu oma tulevase juurde jõuda ning suutsin kleidiga põõsa külge kinni jääda :D…

Edasine on ühtlane udu. Olin sealt vaatasin oma kallist ja mõtlesin kui õnnelik ma olen. Jutust mis meile räägiti ei mäleta ma küll mitte midagi.

Ütlesime oma Jah sõnad, rõngastasime sõrmed, tegime musi ja….

11951166_934563139938222_6023739375758008967_n

hakkasime rõõmsalt minema astuma, selle peale pani ka DJ muusika peale…siis aga selgus, et tegelikult oli veel juttu tulemas. See oli nii naljakas hetk. Aga siis sai jutt päriselt otsa ja nii minust Proua Kert sai. Meile puhtui mulle ja kõik oli nii ilus. Räägitakse, et külm oli. Mina ei tea sellest küll midagi! Minu sees oli ainult kuum armastus voolamas!

11218959_934563449938191_8273200216163617122_n.jpg

“Oled mu päike, mu kuu ja kõik minu tähed”

Siis meid õnnitleti, andsime üksteisele kaunid vanded, tegime palju palju pilte….

grupp

Ja oligi aeg ära saata oma Kaunis nimi Kauniste. Nime saaga oli pikk. Ma ei suutnud pikalt oma nimest loobuda, sest Kauniste oli minu arvates imeliselt kena nimi… Kert aga… Samas oli mulle väga oluline oma abikaasaga sama nime kanda. Nii kaalusin ma liitnime jne. Ükspäev hetki enne avalduste sisse viimist käis aga peast plõks läbi, et ei! Minust peab saama Kert!

Pulmapäeval küsis ametnik veel kas olen ikka 100% kindel, et tahan Kaunistest loobuda ja kas ma ikka tean, et liitnimi on ka võimalik 😀  Peale pulmi autokooli tagasi minnes ütles sõiduõpetaja mulle, et see oli nagu kulla vahetamine rooste vastu aga ma olen endiselt rahul!

…. Igatahes tagasi teemasse…Mul oli välja mõeldud pikk ja armas kõne, et tänada oma ema selle kauni nime eest, et avaldada tänu selle kõige kauni eest mis Kauniste nimi pakkus, et lubada, et lennutan pideva hilinemise ja liiga valju hääle koos nimega kosmosesse. Tänada Eriku vanemaid, et saan edaspidi kanda nime Kert. Põhjendada miks saadan oma nime õhupallidega õhku (väiksena oli mul komme öelda, et need pallid lähevad kosmosesse kosmonautide elu rõõmsamaks tegema) … jahm see KÕIK oli ununenud. Kirjutasin selle nime pallidele ja ütlesin miski väga ebamäärase lause ala “see ei olenud kerge otsus, kes teab see teab jaa jah las ta nüüd läheb” 😀 ja saatsin pallid lendu.

Nii see Kauniste läks. Eriku jaoks oli nime muutus väga oluline, säras nagu hull kui Kauniste lendu saatsin

Siis oli söök ja jook ja tants ja kõned ja mängud ja ilus muusika ja lõputu õnn ja armastus ja sagin! Ma lihtsalt jooksin mööda õue paljajalu naersin. Tantsisime ja keerutasime ja.. ja õnn ei mahtunud lihtsalt sisse ära!

 

Kirjutasime teineteisele kirjad miks üksteist nii palju armastame ning panime kasti koos pudeli veiniga. Kui teele peaksid tulema rasked ajad siis saame selle lahti teha ning meenutada… Kui raskeid aegu ei tule saame selle hõbe või kuldpulmas lahti teha ja lugeda. See oli nii naljakas ja meeleolukas ettevõtmine. Kusjuures Erik korra ikka kogemata lõi mulle ka haamriga vastu näppu

Päev läks halastamatult kiiresti. Õhtul oli aeg tänamiseks. Tänasime üksteise vanemaid, et nad meile nii võrratud kaaslased üles kasvatanud on ning mina olin Erikule teinud väikese üllatuse.

Kahtlesin pulmas viimase sekundini kas ikka näitan talle seda. Nimelt otsustasin üsna viimasel hetkel, et lindistan talle ühe laulu mille sõnum minu arvates pulmaks ideaalne on (ja kuidas ei saaksi olla, ongi see ju pulmapäevaks kirjutatud) ning teen sellele video. Kuna ma ei ole aga mingi laulja ja musti noote oli sees rohkem kui küll kahtlesin viimase hetkeni kas julgen seda pulmas näidata, kuid otsustasin seda siiski seal selle ette mängida. Video oli filmitud paljudes meie suhte jaoks olulistes kohtades ning täitis oma eesmärki- läks Erikule südamesse. Kui sa seda nüüd vaatad siis… ma ei peagi täpselt laulma, ma pole seda õppinud ning selle eesmärk ei olnudki olla muusikaliselt perfektne. 🙂

kink

Oli veel tantsu ja ilutulestik! Siis suundusime kimpu viskama- ma läksin seda rõdule viskama ning suutsin selle vastu katuse äärt lajatada… ning siis oligi aeg säraküünalde ja tordiga õhtu lõpetada…Tordi peal oli meil traditsioonilise pruutpaari kujukese asemel merineitsi ning loomulikult Batman!

 

Selline”lühi”kokkuvõte meie päevast!

Juba eelmine aasta kirjutasin oma facebookis: “Natuke rohkem kui aasta eest meie pulmi planeerides oli mu peamiseks sooviks- tahan abielu ilusamat veel kui pulm…mäletan kuidas pulmas hetkeks pidu nö. kõrvalt vaatasin ja mõtlesin, et ei kujuta ette, et see ilusam saaks olla aga loodan, et on vähemalt sama ilus. Tänaseks on selge, et oli siiski võimalik ka abielu veel ilusam kui see päev. “…. tänaseks tundub see endiselt nii! Mu kõrval on keegi kes paneb mu naeratama- ALATI! Koos ei ole ükski ettevõetud teekond liiga hullumeelne ning ka argipäeva tegemised on tema kõrval erilised! Meie teekond on kulgenud nagu tõeline muinasjutt ning jääb vaid üle loota, et see sama kaunilt edasi kulgeb… Ta paneb lihtsalt lisaks mu suule ka mu südame naeratama!

“I swear I couldn`t love you more than I do right now, and yet I know I will tomorrow… Because your crazy matches my crazy- BIGTIME!”

Järgmiseks ehk jagame kuidas oma teist pulma-aastapäeva tähistasime… teeme seda kindlasti aga pole veel isegi kindlad kuidas 🙂

pilt

Kõikide postituses olevate piltide autor on Gerda Carina!

Armastust teile armsad lugejad! Et teie elus oleks neid kellega koos oled alati kodus ning kes panevad teie südame naeratama!

Ikka teie,

Isabel & Erik

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s