Tibuemme südamevalust

Ma kohe ei oskagi hästi alustada…. no alustan algusest.

Eelmine nädal oli meil külas mu venna pere. Tegime igasugust pulli, millest varsti veel kirjutan ja kõige muu hulgas käisime ka Saaraga kodu ümbruses metsatukas, mis on Pääsküla jõe juures, jalutamas. Pärast jalutuskäiku läksime mu vanema õe juurde nende selle reisi viimast, ühist õhtut veetma ja lobisema.

Koju saabusime paar tundi hiljem. Ees ootas muidugi ülienergiline liputava sabaga Saara. Siis talle otsa vaadates avastasime aga, et tal on silma all suur muna (täna ei tundu see silma draama enam üldse väga õudne). Kuna kell oli hiline (hakkas ca 1 saama) ei olnud meil muud teha kui ohtralt googeldada ja kiirabist nõu küsida. Vastused olid kohati hirmutavad, sest no teate ju küll, et pooled korrad enda tervisemuresid googeldades saad teada, et põed vähki või vähemalt aidsi, koertega on sama lugu. Kõigi mõte jäi aga samaks. Kui koer on ise virgas ja kraps ja see koht talle valu ei tee (no ei teinud, isegi kui seda katsuda ei teinud ta välja ja ei tundunud üldse aru saavat, mis kurat mul viga on, et teda pisarsilmi kallistan. Ta tahtis lihtsalt mürada ja mängida). Siis ei tule muud teha kui koera käitumist ja paistes kohta jälgida ja siis hommikut oodata. Nii me tegimegi. Kui ka lõpuks magama läksime, helises äratus iga poole tunni tagant, et kontrollida, ega hullemaks ei lähe. Hommikuks oli koer ilmselt lihtsalt tüdinenud, et öö läbi ta und segasime.

19059682_1427960740598457_5552387045938741787_n

Ei taha teid nende õudsate piltidega hirmutada seega vaadake parem tervet, rõõmsat ja rõõsat Saarat, kes uhkelt oma Pusku otsas lebotab 

Kuna oli laupäev, ei saanud me kohe ka arsti juurde tormata (ausalt öeldes ei näidanud koer ka mitte natukenegi välja, et ta arsti vajaks). Seega helistasin kohe meie koerakasvatajale ja loomapoodi, kus käime, sest seal on tõesti labradoride hingeeluga väga hästi kursis olevad töötajad. Kõik 3 kellelt nõu küsisin pakkusid välja Aloe geeli. No asualt öeldes olin veidi skeptiline. Aga kasvatajal olid sarnaste juhtumitega väga head kogemused selle geeliga ja ega ma muud ka teha ei osanud. Ja no see geel toimis nagu imerohi! Sisuliselt tunniga oli see paistetus alla läinud ja elu lill. Uurisin siis, kas võiksime koeraga ka planeeritud maalesõidu siiski ette võtta, kui ta nii kiirelt paranes, ning sain rohelise tule. Arvati, et see oli kas putuka hammustus või silma kriimustanud osk vms, igaljuhul ei näinud keegi põhjust sellepärast koera nüüd väiksest müramisest, jooksmisest ja mängust eemale hoida.

21076852_1827546987285561_307502849_n.jpg

Ja kuidas sa sellele näole “Ei” ütled kui ta oma sõpsiga möllama minna tahab

Maal oli kõik super tore. Ca 5 tundi sai Saara oma suure sõbra Lassyga möllata ja mürada ja joosta ja Eriku ema tehtud veesilmas end jahutada ja hulgaliselt paisid ja no tõeline koera paradiis! Siis oli aga sõps koeral aeg tuppa minna ning vaatasime, et Saaragi on ilmselt kogu möllust väsinud ning ennast meist eemale pikali visanud.

Mingil põhjusel ÕNNEKS! oli mul aga tema juurde asja ning siis… ausalt oli see mu senise elu kõige hirmsam hetk. Terve tema nägu oli üles paistetanud nii ilmatu suureks nagu oleks teda vähemalt 10 mesilast nõelanud. Ta koon oli hulga suurem kui ta pea, silmad ei tulnud lahti, kõrvad olid paksud! Suutsin esimese asjana ainult üle õue Erikut karjuda. Tema taipas õnneks kohe ka hingamist kontrollida. Hingas! Aga väga raskelt. Jooksin taas kasvatajale helistama ja õnneks võttis ta hilisest kellaajast hoolimata kõne vastu.

Määrisime koera üleni selle geeliga kokku ja ootasime / lootsime, et ehk on seekordki geel võluravim. Kaua oodata ei suutnudki. Koer ei võtnud ise jalgu alla ja ta pea oli täitsa kuum. Viisime ta süles autosse, et tee peal vaadata, kas geel hakkab mõjuma ning kui ei hakka, siis vajadusel Tallinna loomade kiirabisse sõita. Olgu mainitud, et maakoht on Eametsas, Pärnust vast ca 30km Tallinna poole ja see oli vaieldamatult mu elu pikim autosõit. Aeg venis nagu tatt ja kui tavaliselt saab meil autotrippidel palju nalja, siis seekord olime terve tee lihtsalt vait. Oleks tahtnud lihtsalt väga kihutada aga kaine mõistus sai aru, et kui avarii teeme on seis oluliselt hullem. Geel jahutas teepeal küll koera maha, nii et pea oli tal juba Tallinnasse lähenedes normaalse temperatuuriga, kuid olek oli ikka loid. Nii raske oli teda sellisena vaadata.

Tallinnasse jõudes oli aga selge, et meie loodetud ime, et geel Saara taas maagiliselt parandab, ei juhtunud ja temaga tuleb siiski kohe kiirabisse tormata. Olime kuulnud igasuguseid õudusjutte loomade kiirabi arvetest. Seega pool teed proovisin mõelda, kus kohast ma laupäeva öösel mingi meeletu arve katmiseks vajadusel abi leian. Samas oli selge, et koera tervis ennekõike ehk siis kuidagi kindlasti saab. Olime ennast ettevalmistanud selleks, et sinna jõudes pannakse talle kohe tilguti (eelmine päev sealt nõu küsides öeldi, et kui läheb tugevamaks ja on allergia tuleb tilguti panna) ja üldse oli väga suur hirm kogu olukorra ees.

Pidime enne veel ka kodust läbi käima (õnneks jäi see tee peale) selleks, et kaasa haarata telefonilaadijad ning tegelikult juba kodumaja ees, parklas oli koer hakanud hoopis reipamalt käituma. Ajas ennast istuli ja ka silmi sai juba avada. Okei, ülejäänud kõik oli siiski jube paistes. Kimasime kiirabisse ja…. järsku krapsas koer täitsa ise autost välja. Nägu nagu berhardiinil aga saba käis. Rihmas käitumine oli unustatud ja no tundus täitsa vahvalt hullumeelne teine.

Kuna koon ja kõrvad olid siiski väga paistes, valmistusime siiski kõigeks õudsaks…. 5 minutit ja 5 eurot hiljem väljusime me kliinikust Zyrtekiga! ZYRTEKIGA! Teate küll, see rohi, mida me kõik ilmselt allergilise nohu korral vähemalt korra elus oleme pidanud võtma. Mul on tunne, et tegelikult rahustas arst lõpuks rohkem mind, kui koera. Igatahes olin paanitsenud kõvasti rohkem, kui arsti sõnul asi väärt oli.

Koju jõudes oli nii armas see, et kui kass tavaliselt hoiab pigem oma distantsi koerast, siis tuli ta seekord kohe uurima, mis juhtunud on, korraks isegi limpsis ja hõõrus peaga Saarat. See oli nii nii armas hetk.

Igatahes Erik oli terve öö koeraga üleval. Mina jõudsin vahepeal juba taas muretseda (olgem ausad paanitseda), sest arst arvas, et 2-3 h peaks Zyrtek toimima ja no täpselt 3 h möödudes polnud justkui midagi muutunud. Erik sisuliselt sundis mind magama, et ma täiesti hulluks ei läheks. Tegelikult hakkas see paistetus alla minema alles peale teist korda Zyrteci andmist. Ja siis ka alles väga väga tasa ja targu. Labradori näokuju oli siiski pühapäeva õhtuks tasapisi naasnud ja kui esmaspäeval oma õe koera valvama palusin, ei saanud õde üldse aru, mis värk oli.

21081383_1496407697087094_1544025137_o

Olgu, lubasin küll, et pilte ei pane aga see pole vast nii häiriv, kui teised. Igatahes, et te mu paanikat mõistaksite selline oli ta koon peale seda, kui paistetus juba tublisti alanenud oli….

Aga ausalt on mul siiani sellele ikka väga õudne mõelda. Nii abitu tunne oli. Olin ikka terve nädalavahetus tõsine tibuemme. Nii palju hirmsaid mõtteid “mis oleks kui”. Sest jah praegu “vedas” see juhtus nii, et me olime koos koeraga, olime plaaninud igatahes koju sõita ja ma ei olnud alkoholi tarbinud ja märkasime seda kohe. Kuna ta paistetas üles aga väga, väga kiiresti (minutitega) siis on mul siiani hirm ehk ma ei julge temaga kuskil metsatukas jalutada, kui ise kodust ära minemas olen ja ma ei kujuta ettegi millal temaga taas maale julgen minna. Siiani ei tea täpselt, mis selle põhjustas ja siiani on väga kõhe tunne sellele mõeldes… oeh loom ei oska ju öelda, kui midagi pahasti on. Ma ei taha mõeldagi, kas see mure võib veel hullem olla, kui tegu on päris lapsega…. oeh igatahes loodan, et kellegiga teist midagi sellist ei juhtu! Olge mõnusad ja kallistage oma lemmikuid! 🙂

16114438_1280867988641067_8022680307389911678_n

Kui ta alles beebi oli. Pildi tegi Liisa Tõns

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s