Mis me vahepeal teinud oleme

Hei!

Ma tegelikult ei arva, et postitused stiilis, mis me eile sõime ja kus me käisime, oleksid väga meeliköitvad, sellepärast mõtlesin, et teen ühe suure pildipostituse (ütlen ette, et mingit fotograafilist kunsti ei tasu lootma hakata, pildid on tavalised klõpsud telefoniga), kus saan näidata ja lühidalt mainida mõnda ehk põnevat asja, et enda peas justkui nende, mitte eriti huvitavate postitustega järjele jõuda.

Kui nüüd nendega järjele saan, saaksin südamerahus kirjutada valmis oma hetke oodanud postitused sellest, kuidas see aasta on tõesti kõik väga, väga uus Septembri kuus.

Ükskord ammu-ammu taas õpetasin oma armsa väikese õe rulluisutama. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Siin Kasekodus on nii mõnusad teed rullamiseks, et ümber naabruskonna sai tiirutatud kohe kaua – kaua. Ja no, et ikka liiga tervislik päev poleks käisime enne Jansenis väiksel kebabi ampsul. 

 

Siis, ka üsna ammu. Käisime Haapsalus Valge Daami festivalil. Jalutasime mööda ilusat Haapsalu linna, sõitsime paadiga, proovisime paadiga kaugelt piiluda ühte imekaunist pulma (ei õnnestunud hästi), ootasime umbes sajand sööki, sest igal pool oli rahvast ilmatu palju. Saime ühelt jälgijalt üliarmsa tormihoiatuse. Põgenesime napilt tormi eest! 😀 Ühesõnaga oli üks lahe päev!

Siis vahepeal tähistasime mu kalli väikese õeraasu sünnipäeva ka. Siin samas. Meie kodus. Oli päris tore päev aga kahjuks ei leidnud ma sellest ühtegi pilti. Õeraas sai 12 ja selles vanuses lastele oli päris keeruline tegelikult mingit tegevust välja mõelda. Viimasel hetkel tulin selle peale, et võiks neile fotoshoodi korraldada aga, nagu ka arvata oli, ei leidnud ma ühe päevaga pühapäevaks fotograafi… ehk järgmine kord. Aga tüdrukud käisid meil mänguväljakul vihmaga möllamas, laulsid karaoket, mängisid playstationi peal ühte toredat seltskonnamängu ja kokkuvõttes oli siiski üks meeleolukas päev. Lahe oli näha, kuidas osadele külalistele oli elamus omaette juba saates olnud korterisse tulek.

Puhkuse viimaseks nädalaks jõudis külla ka venna pere. Algas see eriti meeleolukalt sellega, et läksime MaqBbq`sse sööma. Olime vennanaise ja lapsega mängunurgas mängimas, kuni järsku käis üks vurts… Härra kakas ennast kõrvuni täis 😀 (TMI I know) aga igatahes suundus venna-naine wc-sse olukorda parandama. Jõudsime just mõelda, et huvitav, kuhu nad nii kauaks jäävad, kui nad saabusid. Kutt ainult mähkuväel. Vennanaine lihtsalt vaatab meie poole “ee kuulge mul oleks vist natukene abi vaja”…puudusid varuriided ja neid tuli nüüd ostma minna…. mähkuväel lapsega…keset Rocka keskust. Siin seda kirjeldades ei tundugi nii naljakas. Päriselus oli – no väga väga naljakas.

Siis sain üle väga pika aja beebit hoida. Täitsa üksi…või noh… Kuna laps oli üsna unine ja oma poolvõõra tädiga ei uinunud ning ka koer teda kõige tipuks ehmatas, kestis üksi lapse hoidmine umbes 5 minutit. Sain kiirelt aru, et meie kodu pole üldse mitte beebisõbralik, sest siin pole mitte millegiga mängida ja võimalusi enda ära löömiseks on umbes miljon. Kirjutasin kiiruga Janale ja niikui sain vastuse, et nad on kodus, olin juba üles teel….Olin  ikka ütlemata tänulik, et kaks korrust kõrgemal on armas Mia, kes lahkelt oma mänguasju jagas ja andis endast absoluutselt parima, et kuti tuju parandada ning Jana, kes meid umbes liftisõidu pikkuse etteteatamisega vastu võttis. Kui Erik ka töölt saabus, saime beebiga juba oluliselt paremini hakkama aga no siis oli meie lapsehoidmise vahetus juba ka läbi. 

Vembu-Tembu maal käisime ka. Möllasime terve päeva ja lasime oma sisemised lapsed sinna möllama. Oli väga meeleolukas päev. Eriti lahe oli see, et kuna meid oli seal igas vanusegrupis, siis tõesti iga atraktsioon leidis kasutust ja aeg lendas ülikiiresti.

 

Minu puhkusele tõmbasime joone alla aga enda viimase The Suni kontserdiga. Käisime Teletornis taasiseseisvumispäeva puhul korraldatud perepäeval. Istusime täiesti lava ees ja … tegelikult oli natuke nukker. The Suni kontsert on olnud meie plaanides iga suvi, The Sun on saatnud kõiki meie auto trippe ja teinud need hulga lõbusamaks. Üldse on see meid kõik need koos oldud 9 aastat ja enne veelgi, alati saatnud. Oma esimesed “sebimised” tegime The Suni saatel Go livel jne. Ühesõnaga. Tegelikult oli see natuke nukker aga mõnusalt vaba õhkkonnaga ja muidugi hea nagu alati. 

 

Last (I think?) but not least. Eelmine nädalavahetus möödus 90`ndate taktis. Ehk otsustasin Erikule teha eriti eksta super varajase sünnakingi ja ta üllatusena viia We love the 90s festarile. Ta oli sellest festivalist unistavalt rääkinud juba mitu kuud ja ma isegi tahtsin mõnda artisti sealt väga näha (nt. Cascada!), seega kripeldas see mõte päris kaua ja nii otsustasin ta üllatusena sinna viia. Läksin talle tööle järgi, andsin kingi üle ja ta oli nii toredalt üllatunud. Ega ta ei osanud ju ka 1,5 kuud ette sünnakinki oodata. Igatahes sai palju nalja. Sai palju hüpatud ja karatud. Külmetatud. Ja muide lisaks ka söödud ühte kõige suus-sulavamat parti, mida ma kunagi saanud olen. Sellist maitseelamust ei oleks osanud kindlasti kuskil muusikafestivalil oodata nii, et kui satute üritusele, kus Türi Pritsumehed süüa pakuvad, soovitan väga ära proovida. Oli tõesti super hea. 

 

Lõppu veel mõni niisama pilt ka 

Uhh kui pikk see postitus nüüd sai. Aga sellega peaks olema nüüd kurssi tagasi viidud kõik need, kes siia sellepärast satuvad, et meie igapäeva tegemiste kohta lugeda.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s