Need juuksed, juuksed, juuksed

Hei!

Kuna minu juuste kohta küsitakse ja uuritakse tegelikult päris palju (eriti tehti seda saate ajal) ja mul on nüüd ka teie abi vaja nende saatuse otsustamisel, siis mõtlesin oma karvkattest veidi kirjutada.

Mul on üldiselt juustega väga vedanud. Need on üsna paksud ja vähenõudlikud ja esimest korda hakkasid nad mind alt vedama alles saate ajal…. Olgu eks ma olin ise ka natuke süüdi (ja kui ma ütlen natuke, siis mõtlen, et kahjuks tegin tahtmatult sisuliselt kõik, et juuste tervis võimalikult halb oleks). Need said siin kõvasti ehitustolmu ja olid kuivemad, kui kunagi varem. Juuksed karjusid hoolduse järgi, kuid ma ei maskitanud neid korralikult ega kasutanud ka midagi nende poputamiseks (mitte, et ma seda muidu väga palju teeks aga lihtsalt tolmu tõttu olid juuksed nii kuivad, et oleksid seda väga vajanud). Olgem ausad, ka kuivshampooni nägid nad samuti hulga rohkem, kui tunnistada tahaks. Ühtlasi said juuksed reede hommikuti kõvasti kuuma ja värvisin ma neid ka üsna agaralt,et meie pere punapea ikka punapeana püsiks 😀

17918697_1363541673707031_516622390_n

Tolmust juba kahused ja tuhmind aga nii punased, et sulavad särgiga peaaegu üheks.

Igatahes kuna ma terve saate perioodi oma juuste vastu väga õel olin, siis peale saate lõppu ei tahtnud ma isegi mitte mõelda nende värvimisele. Õnneks polnud ka vaja, sest oli selline kodune suvi ja võisin vabalt oma väljakasvanud ja pleekinud juustega ringi chillida. Kasutasin Placent Activit, maskitasin hoolega, proovisin neid igati poputada. Ning lasin neil minna, mis iganes värvi nad tahavad.

Tänaseks olen siis selline hele ja korraliku väljakasvuga sigrimigri

Nüüd on see aga eriti kummaliseks läinud, sest üle pikema aja kedagi nähes on enamuste reaktsioon “Apppi! Mis sa oma juustega teinud oled! Miks?!” Ja kuigi mulle on tegelikult see poolblond pleekinud värv meeldima hakanud, siis see väljakasv on pehmelt öeldes kole. Isegi Erik ütles mulle juba, et nii ei sobi tööle minna. Ehk veidi vastumeelselt, kuid siiski panin ma lõpuks aja enda juuksehaldja Heleni juurde. Nüüd on see aeg käes ja mul on peas tiirlemas sada mõtet…

Olen punapea olnud alates aastast 2011 aasta suvest ehk 6 aastat olen ma üsna non-stop olnud punapea. Eelmine sügis lasin enda juuksed korraks tumelillaks värvida. Mulle meeldis, Erikule vist ka. Ülejäänud inimesed pehmelt öeldes ei vaimustunud sellest. Aga selle paarikuise erandiga on viimased 6 aastat olnud need punased kiharad justkui minu (parema sõna puudumisel) kaubamärk.

See üritus lilla olla nägi välja umbes selline…tume ja ehk veidi “täiskasvanulikum”…

Mind leitakse alati üles poes ja üritustel. Mulle viidatakse tihti kui “see punapea”. Isegi saates olid rahva sees liikvel nimetused nagu lapsega pere, kristlaste pere, punapea pere… No minu arust ääretult kummaline, aga nii oli. See torkab silma ja jääb meelde. Mulle on see punane kirev juus koguaeg meeldinud.

Aga enne seda 6 aastast punapea faasi, olin ma selline tegelane, kes keskmiselt 2 korda aastas värvi vahetas. Must, blond, punane, blond ja punane, must ja blond, roosad salgud. You name it. Ja kuigi mulle see punane väga – väga meeldib tuleb vahel tunne, et tahaks vaheldust. Ja nüüd olengi jõudnud siia, kus küsin teilt nõu ja arutan iseendaga.

Esimest korda väga pika aja jooksul, olen ma pleekinud nii heledaks, et saaksin ilmselt minna juuksurisse ja päriselt valida, mis iganes tooni tahan ja selle oma juustesse saada. Siiani ei ole see 6 aastat võimalik olnud, sest punane pigment juustes on lihtsalt nii tugev. Olen mitu korda mõelnud, et vot nüüd võiks juuksed blondiks värvida või lillaks või mustaks või mis iganes. Aga ei! 90% kordadest on mind kuupeale saadetud või räägitud sellest, kuidas seda siis step by step tegema hakata nii, et vahepeal peaks pikalt mingit ebamäärast värvi olema ja no no thank you. Tahan ju ikka ja alati nüüd ja kohe. Aga nüüd ju teoreetiliselt saaks nüüd ja kohe. Aga nüüd ma ei tea ise ka, mis värvi ma tegelikult siis olla tahaks.

Ühest küljest on see punane nii mõnus ja oma, et võiks ju iseenda ja juuksuri elu kergeks teha ja punaseks värvida, nagu alati. Teisalt oleks tore väike vaheldus ja ausalt öeldes näen ma uut punase buumi tulemas (inner selgeltnägija 😀 ) ja see tekitab minus alati selle tunde, et “ma ei taha sellest osa olla”. Ma ei tea miks. 😀 Eks ma ise ju värvisin ka ühe selle buumi ajal….siis kui Rihanna sellega välja tuli ja mind võlus. 6 aasta jooksul on neid paar korda veel olnud. Järsku hakkavad kõik ennast selliseks punaseks värvima ja sellest saab selline hetke mood. Üsna ruttu lähevad enamus mõnda lihtsamat värvi tagasi, sest punase hoidmine tahab üksjagu tööd, aga korraks on selliseid kirkaid punapäid iga nurga peal ja see on kuidagi veider. Ma ei tea miks. Nüüd kevadest saati märkan üha rohkem ja rohkem punapäid ja nüüd, kus Mallukas ka enda kiharad punaseks võõbata lasi arvan ma, et praegu oleks parim aeg punase puhkuseks (et sellest mitte osa olla). Ma ei tea miks ma sellele tegelikult üldse tähelepanu pööran aga, oh well.

Ja kui nüüd vaheldust tahata siis mis värvi. Kas olla vahepeal täiskasvanulikum ning minna blondiks või brünetiks. Või hoopis populaarse ombre moodi.

 

Või jääda oma liistude juurde ja olla ikka kergelt teistmoodi ja värvida juuksed siiski lillaks. Lillad juuksed on minuarust üle mõistuse lahedad ja nüüd saaksin ilmselt ka selgemat tooni kui eelmisel sügisel. Ühtlasi meeldivad mulle väga kõik need lilla – punase combod.

Aga kokkuvõttes on mul juba reedel juuksur ja ma ei teagi, mis oma juustega ette võtta. Andke siis nõu, mis värvi poole kalduda võiks! Kas muutus või ikka omamoodi ja kui muutus siis milliseks? Kui tihedad juukse stiilimuutjad ise olete?

4 thoughts on “Need juuksed, juuksed, juuksed

  1. See tumeda ja lillaga ombre stiili on väga ilus, kindlasti ei jääks kellegile märkamatuks ja jääks siiski veidi värvi. ja kui endal tume juur siis ei paistaks väljakasv nii kergelt välja 😉 usun et sobiks väga hästi😊

    Like

  2. Ma soovitaks ka lillaga ombret. Punase aeg on sinu jaoks ehk jah nüüd väheks ajaks möödas. Vaheldust on vaja, kuigi sa kannad selle väga hästi välja.

    Like

  3. Oh, ma tean seda dilemmat. Siis kui mul punase/suva ombre aeg läbi sai, mõtlesin ka, et mis teen. Kas lähen lillaks või blondiks. Lõpuks otsustasin blondi kasuks ja võin ausalt öelda, et parimat otsust ei saanudki teha. Ei pea nii tihti juuksuris käima ja blond rikub vähem kui punane, niiet igaljuhul ideaalne valik laisale inimesele nagu mina. 😀

    Aga mis lahe oleks näiteks…Lilla ja blondi ombre! See oleks teistmoodi ja eriline. Ja juukseotsad peavad ka blondeerimisele ehk vastu.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s