Neljakesi kahes toas

Hei!

Üks lugeja tundis huvi, kuidas meie elu koeraga korteris välja näeb. Mõtlesin siis kommentaari asemel kohe terve postitusega vastata (ja rääkida mõlemast loomast) ning natuke postitust laiendada…noh, et ikka eriti pikk lugemine oleks.

Esimesena tuli meie perre kiisupreili Dora, kes tuli natuke nagu pulmakingina Erikule. Ta oli nimelt vääääga pikalt kassi tahtnud ning kui mu armas parim sõbranna endale kassipoja võttis oli ta kassi järele juba täiesti hullumas. Oleme mõlemad alati loomade keskel olnud ning ilma ühegi loomata oli meie jaoks imelik elada. Kui nad mind siis kahekesi moosisid mõtlesin, et olgu! Looma on vaja ja koera jaoks on vara – nii, et võtaks siis kassi. Nii see pisike punnsilmne tiigrilaps Erikut ükspäev kodus ootas.

Esimesed päevad kui Dora meiega oli! Ta oli ikka nii tilluke!

Ehk esimesed nädalad olid täiesti hullumaja. Kass ei osanud veel potil käia ja pissis ja kakas meile alalõpmata voodisse. Lõpuks olid meil otsas kõik puhtad linad ja väsimus oli nii ränk, et kui üks öö ärkasin selle peale, et jala junni sisse panin siis jõudsin enne rõvedat püstitõusmist veel korra mõelda, et äkki magaks 5 minta veel edasi. Õnneks läks see periood üsna ruttu mööda ning nüüd on ta meil päris eeskujulik preili.

Uude koju kolides kartsime väga, kuidas see kassile mõjub. Olime palju kuulnud hirmujutte, et kassile on kodu ikka kõige olulisem ja kolimine kassile jube stress. Nii me siis, väikse hingevärinaga, kolisime. Tulemus – juba esimesel ööl oli meie kiisu rahulikum kui kunagi varem. Ta sõi isuga (varem oli ta väga kehv sööja) ja oli tõesti esimesest hetkest väga rahul. Uues kodus lendab suvel toas palju putukaid, keda on lahe jahtida, saab vahel terrassil päevitada ja no üldse tunneb Dora seal ennast üle ootuste hästi ning on palju rahulikum, kui varem.

Saara võtsime perre ootamatult ruttu. Talvel olime leidnud endale justkui ideaalse kodu. Linnast väljas, 4. toaline ridaelamu boks. Oma väikese aiaga. Isegi notari aeg oli paigas. Selle sagina keskel vaatasime, et jess nüüd saame hakata koera peale mõtlema. Läksime uurima, millal kevadised pesakonnad plaanitud on, et siis uude koju kevadel koer võtta ning siis me nägime kasvataja juures Saarat, kes oli täitsa ainus omavanune seal. Valmis kohe meiega koju tulema. Ja see oli puhas armastus esimesest silmapilgust. Nii me koera võtsime, teades, et kohe kohe kolime oma aiaga koju … aga elul olid teised plaanid ja sinna me lõpuks ei kolinudki. Sellest hoolimata oli see minu elu üks kõige õnnelikuimaid päevi. Nutsin vist tunni jagu rõõmupisaraid uskumata, et see unistus ongi päriselt täitunud!

Hakkasin siis hoolega tegema uurimistööd, kui oluline koera jaoks oma hoov ja suur ruutmeetrite arv on… selgus, et no üldse pole oluline. Koeral võib olla suur hoov, see on tore, kuid eelkõige on see omaniku mugavus. Koeral võib olla 200 ruutmeetrit, kuid on väga suur tõenäosus, et tegelikult ei lähe ta omanikust kodus olulisemalt kaugemale kui paar meetrit. Ehk koera jaoks on tegelikult olulised inimesed ja tegevused sel pinnal, mitte suur ruum.

Kutsikapõlv meie vanas korteris oli taaskord raske. Elasime kolmandal korrusel, liftita majas ning päris pikalt ei tohi koer ise trepist alla minna, sest see on ta arenevatele liigestele liiga koormav. Samas tuli temaga väljas käia iga tunni tagant. Nii tuli talvel endale vammused selga ajada ja seda vahet ohtralt joosta. Kusjuures Saara kaalus juba beebina päris palju. Kutsikana käis Saara minuga tööl kaasas, et mitte pikki päevi kodus üksi olla. Naersime siin koolis, et mul on õpilaste teraapiatuba, sest mis saakski kooli stressile paremini mõjuda, kui üks armas kutsikas. Siin õppis Saara hästi ka sotisaliseeruma ning harjus kohe paljude inimestega. Minul oli ka kergem, sest õpilased jalutasid temaga päris palju minu eest.

Tööl oli Saaraga tõesti mõnna! 

Uues kodus on Saaraga hulga mõnusam toimetada. Meil on maja taga suur muruplats, kus Saara vahel vabalt joosta saab ning kus vahel mürame ning seal muru peal saab ta ringi nuuskida, kui me näiteks õues grillime või niisama oleskleme. Alguses muretsesin, et ehk see muruplatsil tuuseldamine häirib naabreid. Siiani ei ole aga keegi midagi öelnud ning tegelikult ei leia ma ka ühtegi põhjust, miks see peaks kedagi häirima. Uues kodus on ka hulgaliselt koerasõpru kellega mängida. Ausalt öeldes on mul tunne, et Kasekodus on iga maja kohta vähemalt üks retriiver ja siis veel hulk erinevaid koeri lisaks. Nii, et mürada saab väga, väga palju. Ka Pääsküla raba on lähedal ning seal käime vähemalt korra nädalas.

Saara üldine rutiin (mille kohta tegelikult üldse küsimus oli) on üsna varieeruv. Suvel on tema elu muidugi eriti mõnus. Kuna mina olen suvel kodune, jalutame väga palju, käime palju ujumas ja mürame ning mürgeldame pool päeva. Samas ei saa salata, töönädala sees on ta pikad päevad üksi kodus.

Üldiselt näeb tema päev nädala sees välja selline, et hommikul kui ärkame  kella 7 ajal, siis läheb Erik temaga jalutama, kuni mina hommikusööki teen. Jalutab ta ca 20-30 minutit. Kasvõi söömise kõrvalt proovime temaga natukene ka mängida. Siis on ta tööpäeva jagu üksi kodus. Hiljemalt 18-19 ajal jõuame me koju. Õnneks muutub uue töökohaga ka see, et mu tööpäevad võivad kesta hiliste tundideni ning tänu sellele peab Saara hakkama oluliselt vähem üksi olema.

kallis

Pilt: Stessy Photography

Siis käime temaga väga väikse tiiru, et ta saaks oma hädad ära teha. Teeme veidi vajalike toimetusi (näiteks valmis õhtusöögi või käime poes vms). Siis mürame temaga ja proovime mõelda asju millega veidi tema aju väsitada. Nüüd järgmisel kuul plaanime talle lõpuks sünnipäevaks osta mõne mõtlemismängu. Kutsikakoolis olles sai neid sealt laenutada ja need meeldisid Saarale väga. Õhtul (võimalikult hilja, sest siis on väljas rahulikum ning saab ka ilma rihmata jalutada) lähme temaga pikemale jalutuskäigule ning jalutame vähemalt tunni.

Pildid MONA

Nädalavahetustel proovime alati talle rohkem tähelepanu pöörata või tegevust pakkuda. Viime ta siis maale jooksma ja mürama või ujuma või lähme pikemalt jalutama mõnda uude kohta. Nüüd oleme ka mõtteid mõlgutanud, et võiks kord nädalas hakata temaga trikitrennis käima, et oleks jälle huvitavaid asju mida teha.

Meie igatahes ei tunne, et Saara elu kvaliteeti tõstaks hetkel suurem arv ruutmeetreid või see, et me majas elaksime. Oma esimese labradoriga elasime suure hooviga majas, kuid selgelt tekitas see laiskust ja illusiooni, et koeral on üksi õues lõbus küll ja polegi võib-olla vaja nii palju mängida ja jalutada. Ilmselt tegelikult oli kokkuvõttes tänu sellele eelmine koer pigem õnnetum, sest sai enda jaoks olulist omaniku tähelepanu märksa vähem. Kui Saara peaks vähemat aega üksi kodus olema, siis see mõjutaks aga kahjuks pole see nii kerge ettevõtmine. SEE artikkel võtab päris hästi kokku minu arvamuse korteri ja maja vahel.

Samas pean tõdema, et Kasekodu on ka väga koerasõbralik. Kristiines, paneelmajade rajoonis kindlasti koeraga nii mugav ei olnud. Jalutama sõitsime võimalusel ca 20 minutit autoga, et jõuda metsa ning mitte ainult linnatänaval kõndida. Lahtiselt mürada sai ta vaid koerteplatsidel, mis tihti olid ülerahvastatud nii, et seal ei olnud enam mugav. Kasekodus aga on meil üsna mitu eramaja mugavust (näiteks see sama majatagune muruplats, kuhu terrassilt otse saab ning üldiselt koerasõbralik keskkond).

Igatahes saab korteris väga edukalt koera pidada. Tuleb lihtsalt teha suurt eeltööd selles osas, millist tõugu koer võtta ning kuidas tema olemine korteris heaks teha.

Seda kuidas Dora ja Saara omavahel läbi saavad küsitakse ka üsna palju. Alguses oli päris hull. Dora kartis Saarat väga ja esimesed paar päeva ei tulnud ta peaaegu üldse voodi alt välja. Siis aga mida aeg edasi, seda rohkem nad üksteise külje alla poevad. Nüüd lamavad tihti peaaegu üksteise kaisus ja kui Saara oma armastust liiga palju välja näitama hakkab (näiteks minuti järjest Dorat lakub) siis Dora kas läheb lihtsalt minema või siis saab natuke kurjaks ja äsab talle korra käpaga. Siis lähevad jälle sõpradena edasi.

21848974_1519114291483101_479183853_n.jpg

Vahepeal tuli ka üks küsimus, et miks me nii suurt tõugu koera võtsime, ise väikeses korteris elades. Meie arust ei ole Saara nüüd nii suur, et peaksin muretsema, et ta liigselt ruumi võtab (oleks berhardiini või mõne veel suurema koera võtnud oleks ehk ruumi võtmine argumendiks). Tõu ääretult hea iseloom teeb ta korterisse ja meie perre sobilikuks koeraks. Mõni loomult armukade, väiksema põiega ja raskemalt treenitav, kuid väikest kasvu koer oleks meie ellu oluliselt raskemalt sobitunud. Labrador oli meile tuttav, tema lastesõbralikkus ning ääretult hea õppimisvõime sobisid meile. Samuti on just labrador üsna hästi korterisse sobiv.

21245607_1502787276449136_671709128_n

Kui teil on veel küsimusi kas loomade või üldse meie elu kohta või mõtteid millest lugeda tahaksite, siis ootame neid meeleldi 🙂

Päikest teile siia kõleda võitu sügisesse,

Isabel & Erik

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s