Tere Jüri, tsau Rapla!

Hei!

Appi! Me oleme peaaegu neli! nädalat blogist kadunud olnud. Vabandust ja aitähh teie, kes te ikka piiluma tulete, kas uus postitus on tulnud. Oleme pehmelt öeldes natukene olnud tegemistesse uppunud ja uue elukorraldusega harjunud. Kui mulle eelmine nädal aga öeldi, et see töökoha vahetus on küll hästi hoitud saladus taipasin, et ma pole ikka sellest kirjutanud, samas tundub nagu oleksin seal juba vähemalt kuid töötanud. Igatahes siin see nüüd on, pool sajandit tagasi lubatud postitus sellest miks ma Rapla Ühisgümnaasiumist Jüri Gümnaasiumisse “üle kolisin”.

Tegelikult ei olnud mul üldse mingit plaani töökohta vahetada. Plaanisin RÜGis olla vähemalt kuni sealse gümnaasiumi osa lahkumiseni, sest põhimõtteliselt oli seal kõik okei. Jah ma sõitsin tööle ja koju kokku päevas 2 tundi aga ilmselt oleksin ma tipptunni ajal kesklinna sama kaua sõitnud. Jah, palk oli nagu ta oli aga selle töö peal ma palju paremat ei lootnud ka. Küll aga oli minu jaoks probleemiks sealne elu ja koostöö puudumine koolielus. See oli see, mis mul seal päris õnnelik ja rahul olla ei lasknud. See pakkus teistsugust väljakutset, kui ma esialgu oodanud olin ja pean tõdema, et ma ei saanud sellega hakkama. Samas tundsin, et ma ei saa piisavalt panustada ja muuta ja möllata….Minu entusiasm, ülikoolist värskelt tulnuna “minna ja maailma parnadada” suruti alla kiiremini, kui ma silmigi pilgutada jõudsin.

Igatahes, kui ma augustis ca nädala tööl olin käinud ja eriti tugevalt tajunud seda, et ma Raplas ennast enam kuigi koduselt ei tunne ning murdsin pead, kuidas päev varem Mariselt saadud pakkumine koostööd teha, Rapla pikkade tööpäevade ja pika sõiduga linna sobitada, siis tuli lahendus iseenesest. Nimelt kirjutas mu kunagine eesti keele õpetaja mulle üks õhtu (muutmata kujul) “Ida, kas sa tööl ka käid?”…ei midagi muud…vaatasime seda sõnumit Erikuga esimesed 5 minutit lolli näoga ja mõtlesime, et mis see nüüd siis on 😀 (ma siiralt loodan, et ta seda siin lugema ei satu, pliis kõrgemad jõud vms aidake kaasa… ). Kuna meie viimane vestlus enne seda puudutas suvetöö läbimist (jah, ainuke suvetöö minu koolipõlvest) ja ma olin üsna kindel, et just sooja sõnaga ta mind ei meenuta, siis mina ei uskunud, et sealt tööpakkumine võib tulla. Ise naersin – huvitav kas kõik mu tol hetkel ilmunud postitused à la “Erik on tööl, mina puhkan” olid selle küsimuse tekitanud 😀 Erik arvas aga kohe, et no raudselt pakub tööd…nojah.. selgus, et pakkuski.

Uuenduslik ja hiiglaslik Jüri Gümnaasium. Kodust vaid 20 minuti kaugusel mööda mõnusat kaherealist maanteed, ummikute vaba teekonda. Tööpäevad oluliselt lühemad…mõtlesin kui hästi sobituks see mõttega Marisega koostööd teha. Minu jaoks eriti oluline punkt, mis kodulehelt silma hakkas, oli tiitel à la noori õpetajaid toetav kool vms (ei suutnud hetkel täpset sõnastust leida). See pani silmad sekundiga särama, sest mõte sellest, et saaks endale mõne noorema kolleegi juurde, tundus pehmelt öeldes ahvatlev. Vaatasin, kui palju seal üritusi toimub ja iga hetkega meeldis mulle see mõte rohkem. Vaatasin uut pakutavat palganumbrit ja mõtlesin, et see oleks väikeseks heaks julgestuseks hetkel, kus Eriku palga säilimine peale ühele töökohale kolimist pole mitte teps kindel ja plussid olidki juba miinused üsna oluliselt üle kaalunud.

Nii ma juba päev hiljem töövestlusele suundusin. Olin plaaninud eelmine õhtu ennast põhjalikult ette valmistada, viia ennast kurssi koolis toimuvaga, meenutada kõik head ja halvad omadused mis mul on, kuid jäin kogemata otse töölt tulles magama ja reaalselt magasin hommikuni välja. Tundsin ennast tänu sellele väga ebakindlalt. Kaasa ei aidanud ka tõsiasi, et kogu töövestlus ise oli nagu kohutav tagasivaade kirjanduse eksamile. Mu kunagine õpetaja – see sama, kes selle pakkumise tegi ja ise töövestlusel üks kuulajatest oli, tal on selline eksami poker face. Kõik tema õpilased teavad seda 100%,  see on selline muie, millega ta maha vaatab olenemata sellest, kas ajad täielikku kelbast või räägid puhast kulda. Ainus, mis natuke lohutas, oli teadmine, et elu läheb edasi ka siis, kui ma seda tööd ei saa.

Liiga kaua ma ootama ei pidanud, kui sain kõne, et töö on saadud. Olin terve kõne õnnelik ja siis…siis tabas mind mõte, et see tähendab ju ühtlasi seda, et kõik mis ja kes Raplas kalliks on saanud, jääb sinna maha. Ühtlasi pean ma ütlema oma direktorile, et nüüd, keset septembrit, lähen ma ära, hetkel kui just palju töötajaid lahkumas oli ja olukord niigi keeruline ja stressirohke oli. Pärast seda, kui ta oli lasknud mul rahulikult töö kõrvalt ülikooli lõpetada, töö kõrvalt reisida ja pärast seda, kui ta tuli mulle 100% vastu ja oli toeks läbi terve saate. Võite vast isegi ette kujutada, et mitte kõik tööandjad ei oleks leppinud sellega, kui neile helistad kõnega “tsau, ma tean küll, et me suvel puhkame 56 päeva aga äkki oleks ok, kui ma nüüd (kooli)aasta lõpuni ükski reede ka tööle ei tule”. Ta oli mõistev, kui paar kuud olin tööl järjepidevalt padjanäo ja värviste riietega. Ja ma olen sellele tänaseni siiralt tänulik. Suuresti tänu tema toetusele saime selle kogemuse võrra rikkamaks ja elame täna just siin, just nii erilises ja enda kätega tehtud kodus. Ühesõnaga oli mu süda sellest üsna haige, et nüüd kui peaksin nagu normaalne inimene tööl tagasi olema ütlen talle, et lähen üldse ära. Lisaks sellele tuli seda, et ma ära lähen öelda ka kõigile kalliks saanud õpilastele. Jahm, kerge see ei olnud aga tehtud sain. Olulisemalt kergemaks tegi asja aga see, et leidsin kohe, samal päeval endale absoluutselt suurepärase asendaja. Ma siiralt ja kogu südamest usun, et just tema on see keda RÜG vajab ja kui keegi üldse sinna elu ja koostöö puhuda suudab on see Liise kogu oma meeletu, ülevoolava entusiasmi, positiivsuse ja naeruga.

Viimane kuu RÜGis möödus lennates. Üha rohkem jõudis mulle kohale, et sinna jääb maha kogu turvatsoon. Oli seal ju hulga aega võtnud selle tugivõrgustiku leidmine. Üha reaalsemaks sai teadmine, et vahetunnid tuleb edaspidi mööda saata ilma 8.a tüdrukuteta ja ÕE peab toimima Jüris ilma Liisata, samuti pean seal lahendused leidma ja kirumised tehtud saama ilma nende kõigi abita.  Enam ei ole suurepärast The Notes`i ja Patrikut ja Kerti kes aitavad viimasel hetkel sisuliselt alati hädast välja muusikaga ja 5b, kus on alati keegi, kes väga väga teadustaja olla tahab, enam ei ole Kätlinit, kes kõik mu mured igal sekundil ära kuulab ja nõu ja jõuga toeks on ja vajadusel hetkega Grete head kõneoskust veelgi parandab jne.

Siis ma veel ei teadnud, et Jüri on valmis mind vastu võtma nii imeliselt soojalt ja toetavalt, et seal on ootamas täiesti oma turvavõrgustik, mis moodustub nii  ootamatult kiiresti. Eks ma ikka igatsen nii mõndagi RÜGist ja muretsen nende pärast ilmselt rohkem, kui asi väärt on, kuid nagu Liisa tabavalt mu viimasel päeval ütles “Elu läheb ju edasi, ega sa ära ei sure”. Ja nii ongi. Andsin kõik seal üle sobivamatesse kätesse ja tean, et kõik seal on hoitud ja hästi toimiv.

Jüris aga… teate ma ei julge seda veel peaaegu, et välja kirjutadagi, sest kardan natukene, et kõik on veel liiga värske aga täna tunnen, et leidsin oma koha, koha kus tahaks pikalt töötada ja kuhu ma tahan panustada. Ma reaalselt iga päev leian midagi uut, mida seal koolis imetlen. Täna tundub mulle sealne kollektiiv väga koostöövalmis ja toetav. Ma imetlen siiralt, kui palju seal kooli arengusse panustatakse ja seda, kuidas seal õppetöösse ja õpilastesse suhtutakse ning kui oluliseks seal pidevat arengut ja huvitavat õppetööd peetakse. Kui reaalselt iganädalaselt panustatakse arengusse. Ma olen vaimustunud kui palju õpilased koolielusse panustada tahavad ja kui töökas õpilasesindus seal on ning kui maitsev võib olla koolitoit. Mulle meeldib, et seal ei ole kunagi igav ja see kui selgelt seal vastutus ja ülesanded on jagatud. Tööd on palju ja natuke kohati kardan, et äkki jään hätta ja ei saa kõigega hakkama aga täna tajun piisavalt tugevat seljatagust, et tean, et kui selline olukord tekib, on mul kellelt abi paluda.

Ühesõnaga ma olen tänaseks oma otsusega väga rahul ja õnnelik. Ma tean, et RÜGi huvijuhi töö läks üle väga headesse ja sobivatesse kätesse, ma tean, et proovin endiselt vajadusel ka täna toeks olla ja nende jaoks mitte täiesti ära kaduda ja ma tean, et leidsin kooli ja kollektiivi, kuhu ma sobitun (vähemalt enda arust?) hulga paremini kui ma sobitusin RÜGi.

 

 

 

 

 

2 thoughts on “Tere Jüri, tsau Rapla!

  1. Töökoha vahetamisega seotud tunded on nii tuttavad 🙂 Samas mõtle, et Sina oled ainus, kes tehtud otsusega peab elama. Teiste jaoks on Sinu otsus ehk korraks ebamugav, aga Sinu jaoks tähendaks teiste pärast loobumine seda, et paljud uued kogemused jääksid saamata. Edu uuel töökohal!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s