Isadest ja nende päevast…

Heihopsti!

Ei taha minagi massist erineda ja tahan ka täna isadepäeva teemal koos teistega mõtiskleda, seda enam, et üks viimasel ajal isadepäeva valdkonnas üles kerkinud teema üllataval kombel ka mind puudutab ning veidi minu hinge kraabib.

Minu isa suri, kui ma olin päris pisike, ca 3 aastane. Seega olen mina alati olnud isadepäeva üritustel ja kaartide meisterdamise ajal justkui isatu. Küll olen ma aga saanud teha kaardi alati vanaisale. Viimasel ajal nähakse neid nö isatuid lapsi aga nii murtuna selles, et nemad peavad olema olukorras, kus kõik räägivad isast ja neil isa ei ole ja ma tunnen vajadust, ise selles olukorras olnuna, sõna sekka öelda. Armsad inimesed, kes te selles probleemi näete- kas te olete kunagi nendelt lastelt või vähemalt nende vanematelt uurinud, kas see neid lapsi ka segab??

Mina olen isadepäeva nädalat või tähistamise päeva lasteaias/koolis alati pikisilmi oodanud. Siirus, mis meis lapsena endas peidab, ei lasknud mul kunagi häbeneda seda, kui pidin vahel kellelegi mainima, et ma ei saa isale kaarti teha, sest mul isa ei ole ning täpsustada, kas võin teha kaardi hoopis vanaisale. Jah, alguses pidin seda uurima, et kuidas mina vastan isadepäeva nädalal koolis küsimusele millega mu isa tegeleb või kelle võtan mina kaasa isadepäeva peole, kui mul isa ei ole. Ühe korra küsisin, järgmistel aastatel oskasin juba ise toimetada.

Lapsed näevad selliseid lõbusaid ettevõtmisi tõenäoliselt ikka lõbusate ettevõtmistena. Ehk oli mu ema lihtsalt erakordselt usin ja tubli, et organiseeris alati nii, et ka mul oleks keegi isadepäeva üritusele kaasa võtta- olgu selleks siis vanaisa, vend või kasuisa. Ehk kõigil nii tublid emad ei ole ja neil on võib-olla tõesti kurb. Aga minu mõte on selles, et ehk uuriks, kas lastel on valus või tegelikult siiski lõbus, enne kui me hakkame neid, nii meeleolukaid ja traditsioonilisi üritusi ära kaotama hirmus neile haiget teha?

Minule on sellised päevad alati pigem julgust juurde andnud ning õpetanud mulle maast madalast, et sellepärast ei jää maailm seisma, et isa minu kõrval ei ole ning näidanud, kui palju teisi toredaid inimesi tema ülesandeid on valmis täitma. Ma ei proovigi väita, et see ühelegi lapsele haiget ei tee ning ma usun, et kellelegi, kes on võib-olla isa kaotanud juba teadlikumas vanuses ning oma isa väga hästi mäletab võivad sellised üritused hulga valusamad olla, sest nemad mäletavad ehk varasemalt koos veedetud isadepäevi. Nii on see ilmselt olulisem teema arutamiseks koolis, kuid näiteks lasteaias ma ei usu, et see teema päevakorras oleks.

Mulle isiklikult tundub, et isadepäev võib palju rohkem haiget teha neile, kelle isa on valinud mitte hoolida. Mina saan sel päeval oma isale mõelda ja olla teadlik, et ta armastas ja hoidis mind ja hoiaks ilmselt siiani, kui see oleks tema teha. Mina saan tänasel päeval olla teadmisega, et mul on olemas keegi, kellelt vajadusel ka isaliku nõu ja toetust saan. Mida peavad aga tundma need lapsed, kelle isa lihtsalt on otsustanud, et ta ei viitsi nendega tegeleda ning on valinud mitte hoolida ja kellel ka ei ole asemele tulnud mõna isarolli, kasvõi osaliselt täitvat isikut. Ma muidugi ei ole ise uurinud üheltki sellist elu elavalt lapselt, kas neil tegelikult ka on valus. Kuid mulle tundub see teema valus…samas ehk olen ka mina siin eksiteel nii nagu mulle tundub, et minu suunas ollakse, arvates et mulle on see päev piinarikas ja raske.

Mulle on palju piinarikkam igapäevaselt elus näha ja kuulda isadest, kes seda nime väärt ei ole. Nendest, kes arvavad, et päriselt ongi nii, et “kes teisele lapse teeb, see isa on”. Ei ole ju tegelikult nii? Nagu Brigitte Susanne Hunt tabavalt ütles: “Hea isa pole mitte see, kes jõudsalt valku laiali purskab, vaid see isa, kes ka lapsed üles kasvatab.”. Minu ümber, nii lähi- kui kaugemas ringkonnas on väga palju erinevaid peremudeleid ja isa näiteid. On esindatud täiesti armas ja terve pere, on esindatud kärgpere, mis toimib selliselt, et suu vajub ammuli, sest tegu on tõelise musternäidisega, on kärgpere, mis enamvähem toimib…ja muidugi ei saa me läbi kärgpereta, kus isa on isa oma uues peres, kuid tal on suhteliselt savi oma nö. eelmisest elust ja oma kohustustest vabanemiseks valetatakse ja tehakse, mida iganes. Ja on terve ports neid, kes on mitte isa nime vääriv vaid “valgu jagaja”, kuid väga suurepärane “kasu”isa keda uhkusega isaks kutsuda saab. Igatahes… mul on isadepäeval kahju nendest, kellel ei ole asemele tulnud isarolli täitjat ja kelle päris isa on puhtalt “valgu jagaja”. Kuid sellest hoolimata, et mul on neist isiklikult kahju ei kipuks ma ka neilt isadepäeva rõõme ära võtma enne ,kui olen saanud kinnituse, et neil on ebamugav, mitte mul. Ma arvan, et nii oleks normaalne.

Ma loodan, et keegi ei leia teksti solvavana, vaid mõistate, et tegu on vaid minu mõtetega selle kohta. Ma ei soovi kellelegi enda arvamust peale suruda, vaid tahtsin lihtsalt ka enda mõtted selle päeva ja isadega seoses kirja panna ning olen aruteludele väga avatud. Täna olen tänulik, et minu kõrval on nii imeline “future baby daddy“, tänulik, et mul oli kindlasti suurepärne isa ja et mul on olemas keegi tore, kes vajadusel isaliku nõu ja tuge pakub.

Imelist isadepäeva kõikidele Isadele!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s