Mida tõi aasta 2017

Lubasin ju postitust… nüüd saab see nii hilja valmis, et üles panen ta ikka alles 2. mitte 1. aga mis seal ikka.

Kuna ma detsembris niiii masendavalt läbi kukkusin selle blogimisega siis no jaanuaris armu ei anna. Kusjuures pole postituste puudumine kunagi ideede või motivatsiooni puudus. Lihtsalt 2017 aasta viimased kuud olid ikka täiesti pööraselt kiired. Aga nagu lubatud jaanuaris topelt… näitan siin selle nädala jooksul teile ikka meie jõuluehtes kodu ka ära ja räägin, kuidas meil teiste püstitatud eesmärkidega läks jnejne. Aga kõigepealt “Mida tõi aasta 2017”

Nagu eilses facebooki postituses mainisime, siis on üsna vaieldamatult olnud kõige edukam aga kõige raskem aasta.

Aasta esimene suurem sündmus oli Saara (meie koera) tulek meie perre ja see oli kõike muud kui lihtne. Olla kolmandal korrusel ja talvel kutsikaga, kes tahab välja iga poole kuni max tunni tagant aga alguses ikka ka tuppa oma hädasi teeb, puuri kaasa tassimine tööle ehk siis suure kobaka puuri ja kõikide tema lelude, nõude, toidu jms tassimine igapäevaselt 3. korruselt autosse, autost tööle ja tagasi, koolitamine ja… oh dear lord. See oli ikka mega jõukatsumus ja ettevalmistus kunagiseks päris beebiks. Naersime juba siis, et loomalastega võiks ka ikka mõne nädalagi laspehoolduspuhkust saada. Muidugi oli see tegelikult aga hulgaliselt rohkem rõõmu kui raskusi st rõõm korvas raskused. Meie suur suur unistus täitus ja kui me temaga kasvataja juures autosse istusin tönnisin õnnest vähemalt tund aega täiesti pööraselt. Nüüd vaatame teda iga päev heldinult ja mõtleme, kas ta tõesti läheb iga päevaga aina armsamaks.

Päris palju on kasvanud meie koeralapseke. Täna tundub see ikka väga kauge minevikuna kui ta nii tilluke oli.

Kohe kui Saara jõudis natukenegi ikka, mis lubas veidi vähem zombi olla temaga toimetamisest, algas meie suur seiklus “Naabrist parem” saates. Me tegime valgest karbist oma kätega mõne kuuga mitme täiskohaga töö kõrvalt kodu! Palju, palju uusi kogemusi, palju rõõmu, palju pettumust, palju nii-nii toredaid inimesi, nii palju uusi oskusi ja eneseületamist ja üksteise tundma õppimist ja uusi kogemusi ja magamata öid ja grande finale-MUIDUGI OMA KODU..

Mõned before/after pildid 🙂 On ikka mõnus küll kui nii palju asju kodus on oma tehtud. Täpselt enda nägemuse ja vajaduste järgi. Muide üks naabritest ennustas saate ajal, et kõik mis meil siin oma tehtud on läheb ilmselt meil siin paari kuuga katki. Poole aasta jooksul pole veel midagi ise tehtut katki õnneks siiski läinud.

Saate raames saime ka tv3 ilma lugeda nign TRE raadios unise peaga soga suust välja ajada 🙂 Jälle uued ja vahvad kogemused

bty

Ja Mallukas käis abis meie voodit värvimas… how cool is that?! 😀 

oma kodu olemas

Notarist välja astudes, värsked koduomanikud. Hetk peale seda lihtsalt nutsin õnnest kõnnitee äärel istudes… õnnepisaraid on siia aastasse palju mahtunud 🙂 

Vahetult enne kolimist oli tegelikult veel midagi eriti ägedat – ma sain esimest korda laulupeol laulda! See oli ülivõimas kogemus ning kindlasti üks selle aasta tipphetkedest! Olen ütlemata tänulik selle võimaluse eest! Kahjuks läksid kõik llaulupeo pildid aga mu telefoni hooldusesse minekuga kaotsi ja videosi ma siia laadida ei saa nii, et mul sellest pilti polegi näidata.

Korteri ostuprotsessist olen juba rääkinud palju ehk liigume edasi peatükk – “kuidas me kolisime nagu kaks hullumeelset ja rikkusime oma lubadust, et mitte ühtegi magamata ööd enam” kui ööl vastu minu sünnipäeva (ma ise olin veel mega kõrges palavikus) kolisime, et sünnipäeval saaks OMA kodus ärgata. Pole üldse oluline, et kõik oli kaste täis. Mis siis, et terve sünnipäev kulus selleks, et kaste natukenegi lahti pakkida ja organiseerida, et külalised tuppa mahuksid. Ma sain sünnipäeva hommikul ärgata oma kodus, tippida terrassile päikese kätte ja tõdeda KOHALE JÕUDSIN! Ära tegime! See tunne korvas ja kaotas sekundiga kõik need magamata ööd ja ka teised raskused, mis meid siia tõid.

Kolimine ja parema pildi puudumisel mingi jäädvustus minu sünnipäevast ja esimesest õhtust ja koosviibimisest oma kodus 

Jõudis kätte sügis ja ma jõudsin ka tööalaselt täpselt sellisesse kohta, millest unistasin, kui ülikoolis õppisin. Jah, ilmselt olin terve see pool aastat nagu siil udus, sest see on nõudnud oluliselt rohkem tööd, kui ükski teine minu töökoht siiani ja rohkem kui üks kord on tekkinud tunne, et ma ei saa äkki hakkama, kuid seda magusam on iga eneseületus. Ma siiralt naudin iga kiiret hetke, eneseületust ja seda kuidas tunnen, et arenen seal ja näen, kui palju mul on seal võimalik teha.

Erikul oli kindlasti lisaks ühistele saavutustele suureks sammuks lõpuks ühele töökohale jäämine ning Balbiinost lahkumine.

Vahva mälestus on kindlasti ka TV3 hooaja avapidu. See oli kindlasti üks meeleolukamaid üritusi, kus kunagi käinud oleme.

Kui mõnele jäi siiski silma üks väga põgusalt mainitud koostööprojekt, millega sügisel tegelesin, siis selle lõpetasin üsna kiirelt… selgus taaskord, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Nägid mingit külge elust, mille olemasolu poleks ma veel suvelgi uskunud ning sain meeletult uusi teadmisi, arenesin ise ning sain kindlasti hindamatult väärtusliku õppetunni eluks. Peamine õppetund kogu sellest teekonnast oli see, et iseennast tuleb usaldada!

2017. aasta tõi kaasa ka hulga teiste aitamist ning heategevust ning mul on selle üle väga siiralt hea meel. Väga suurest projektist väga väikesteni mahtus meie aastasse seekord aitamist ja abistamist kohe päris palju ja mul on selle üle siiralt väga, väga hea meel.

Lisaks naabri saatele saime sel aastal veel mitme nurga alt telemaastiku piiluda ja see kõik on olnud väga põnev.

Saime palju päris valusaid, kuid kahtlemata vajalikke õppetunde. Tegime väga, väga, väga palju tööd. Pidime üsna järsku hakkama saama oluliselt väiksema raha kulutamisega, kui harjunud olime, kuid… täitsime oma pikaaegse unistuse koera näol, täitsime oma põhilise eesmärgi saada oma kodu, jõudsime karjääri osas hetkel soovitud punkti, jõudsime selleni, et hommikuti ärkame koos ja õhtuti istume alati ühiselt õhtusöögi laua taha ning räägime rahus juttu, jõudsime selleni, et pühapäevad on pannakatele ning pühad on mõeldud diivanil kaisutamiseks, mitte töötamiseks. Kasvasime koos palju tugevamaks. Oleme sel aastal igas eluvaldkonnas ka individuaalselt väga- väga palju arenenud. Oleme inimeste ja isiksustena palju arenenud. 2017 õpetas meile palju tänulikkusest ja näitas väga ilmekalt, et ükski raskus pole üleliia raske, kui Su kõrval on keegi, kellega seda rada koos minna ja kõik kordaminekud on oluliselt erilisemad, kui sul on keegi, kes sinuga koos siiralt nende üle rõõmus on. Seal, kus on suur armastus, sünnib alati imesi!

Oeh aitäh 2017! Tere 2018, ma ei jõua ära oodata, mis sellel aastal meile pakkuda on! 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s