Kuidas rollid läksid vahetusse…

Kuna EV100 raames olen tööl absoluutselt hulluseni hõivatud, siis reisi postitustega läheb veel veidi aega, pildid jms tahavad sorteerimist aga sissejuhatuseks võin öelda, et reis oli suurepärane, oleme mõnusalt päikest täis laetud ja üdini rahul. Enne aga muljetame oma valentini päevast.

Ma üldse ei plaaninud seda teha, sest see päev ei ole meie jaoks kunagi kuidagi niii oluline olnud, et seda nii suurelt tähistanud oleksime ja et võiks eraldi postitust nõuda aga see aasta oli see nii kummaline ja teistmoodi, et tunnen soovi seda jagada.

Tavapäraselt on sõbrapäev see päev, kus saan lilli ja vahetame ehk mingi väikese kingituse, ma ehk orgunnin meile väikese resto külastuse vms… või eelmine aasta oli Erik näiteks hoopis tööl ja vaatasin lapsepõlve sõbrannaga rämpstoidu seltsis Gossip Girli. Oli mõnus. Nii on need sõbrapäevad sellised natukene teistmoodi kui argipäev, kuid mitte midagi erilist. Ausalt öeldes on mul abikaasaga nii vedanud, et tema kõrval on iga päev sõbrapäeva sarnane.

See kord aga… teate ma unustasin sõbrapäeva ära. Olime alles öösel reisilt jõudnud, hommikul selgus muidugi, et auto aku oli nädal aega külmas seistes tühjaks saanud, tööl ootas ees mitu mitu “tulekahjut” ning juhtkonna mõttetalgud ning sõbrapäeva korvpalli mäng jnejne. Unustasin pidevalt, et on sõbrapäev. Korra veel tegin nalja, et no vähemalt on loota, et mees ka unustanud on sest ma pole seda kordagi maininud ja noh.. vaevalt temagi reisilt saabudes sellel mõtles..

Nii läksin õndsalt õhtul koju, isegi unustasin head sõbrapäeva soovida, muljetasin ema ja õega reisist ning peale nende lahkumist sukeldusin kohe tagasi arvuti taha tööle…. mõni aeg hiljem oli Erik vist alla andnud ja aru saanud, et ma ei plaani veel nii pea töötamist lõpetada ja tuli lillede ja kingiga ja siit tuleb see, miks ma tegelikult seda postitust kirjutada tahtsin.

Erik, Minu kallis abikaasa, kes lihtsalt sisuliselt ei ole loomu poolest võimeline üllatusi tegema. Ta on suurepärane abikaasa aga üllatuskingid ja üllatused üldse no ei ole tema oskuste nimekirjas. Vähemalt senini. .. Nüüd aga- ta oli reisi peal märganud, kuidas ma ranna lähedal ühes poes ühe käevõru järgi õhkasin aga siis selle ikkagi ostmata jätsin ja ….Just see sama ehe mu kingikarbist välja tuligi!

Ta tegi seda nii sneakylt, et ma päriselt isegi ei saanud aru, kuidas see võimalik oli. Kuidas ma seda ei märganud, kui ta poes käis ja pagasis ma seda ei märganud…..aga eile ta siis avalikustas, kuidas ta seda tegi ja ma olen siiani natuke sõnatu. Kõigepealt ütles mulle , et läheb wc-sse, jooksis poodi ja tagasi, okei, loogiline.  Aga siis, kuna rannast hotelli minnes oleksin ma seda ju märganud, oli ta selle viinud hoopis meie toredatele fellow eestlaste kätte, kes meiega samas hotellis ööbisid ja meiega samal reisil olid, ehte nende kätte jätnud ning palunud siis neil seda lennujaamani enda käes hoida. Lennujaamas, kui ma wc-s käisin, oli ta kiiruga läinud ja selle tagasi enda kätte võtnud ning nii osavalt koju smuugeldanud, et I had no clue. 

Ma olin ausalt täiesti sõnatu, kui ta selle mulle üle andis ja veel rohkem sõnatu olin, kui ta lõpuks mulle kogu oma strateegilise plaani ette ladus. Juba sellestki, et ta seda nii märkas ja meelde jättis … Tavaliselt võin vihjete põhjal oodatud kinkidest küll vaid und näha. Jah kui ütlen konkreetselt, et tahan seda sünnipäevaks või jõuluks vms, siis ikka saan aga vihjeid mu kallis abikaasa siiani lugeda pole osanud ja nüüd selline üllatus…. Viimati, kui meie  kohtingu orgunn tema peale jäi, lõppes see sellega, et sõime kell 13.00 restoranis õhtusööki, sest Erik vaatas resto kodulehelt, et see on avatud kuni 1.00… Lihtsalt, et anda edasi KUI keeruline on tema jaoks mingite asjade orgunn ja miks ma niiii nii üllatunud ja siiralt õnnelik selle üle olen!

Ise aga… selline sajandi naine olengi. Saan maailma kõige nunnuma ja läbi challengi saadud kingi ja ise ei vii shokolaadigi vastu. Oeh… küll mul on vedanud selle härra abikaasaga.   🙂

… kirjutasin selle postituse juba eelmisel nädalal aga unustasin üles panna… täna jälle rollid vahetuses.  Kõik 9 ja pool aastat pole Erik kunagi kauem kui tunnike haige olnud. Ja nui neljaks alati kui tal väikegi palavik tõuseb või köha või nohu on. Hiljemalt paari tunni pärast on minul sama asi kordi hullemalt ja selle paari tunniga on Erik tavaliselt juba terveks saanud… Täna see aga esimest korda vastupidi. Mina olen ka tõbine aga vaene Erik on täiesti külili maas ja lisaks külmast lõdisemisele naudib poti kallistamist ja muud lõbusat. Ligi 10 aastat aga esimest korda saan mina teda põetada ja mitte vastupidi…

Loomad hoolega tohterdavad! (Meil tegelikult on endiselt voodi ja diivan jms ka olemas need lihtsalt pole piisavalt radika lähedal)

28217393_1667750576619471_831556909_o

See teki kuhi eelmisel pildil on tegelikult ka Erik… kes meie +24 kraadises palavas toas mütsi, kampsuni ja paksu teki all on võimalikult radika lähedal…

 

Postitan selle nüüd ruttu ruttu ära, et rohkem rolle vahetusse ei läheks. Jube kurb on teda nii lõdisemas vaadata.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s