Kuidas Erik uue hobi leidis…

Maailma kõige laisema blogikirjutaja tiitli võib vist küll lahkelt mulle jagada. Eeskujulikult kirjutasin meie Dubai tegemiste postituse valmis kohe järgmisel päeval peale esimest Dubai postitust, kuid kui te arvate, et ma olen jõudnud piltide sorteerimiseni, et postituse ka avaldada saaks siis oh eiiiii! Niisiis, kuna see ilmselt veel aega võtab mõtlesin teile vahepeal rääkida ühest toredast pühapäevast, mille koostöös kingitus.ee`ga veeta saime.

Olen pikalt tahtnud Ronimisministeeriumit külastada. Lausa nii väga, et muudkui pakun seda õpilastele ürituste auhinnaks aga seda, et ise kohale jõuaks… seda olin juba pikalt edasi lükanud. Erik sellest ideest ka nii suures vaimustuses ei olnud, et seda ideed tagant utsitada ja nii see jäänud oli. Kui kingitus.ee meile aga pakkus, et mis oleks kui valiksite välja ühe elamuse meie lehelt ning siis ehk blogis oma elamust ka lugejatega ausalt jagaksite peatus mu pilk, tänu talvisele hooajale just Ronimisministeeriumi personaalsel ronimissessioonil kahele. 

Nii me ühel mõnusal pühapäeval sinna oma sammud seadsime. Meid ootas ees meie treener  (kelle nime ma siia kirjutada ei julge, sest on võimalus, et ma kirjutan selle valesti ja no see oleks halb). Kirjutasime alla lehele, et oleme täitsa ise vastutavad kui seal ennast vigastame ning edasi saime treenerilt juhised et otsiksime endale ebamugavad ja number liiga väikesed ronimissussid jalga. Tegelikult oli sellele sadistlikule soovitusele ka loogiline seletus. Noh, et miks need sussid väikesed olema pidid – nimelt siis on kergem ennast varvastega väikeste kaljunukkide peal hoida. Sussid jalas, dressid olid juba kodust tulles seljas, oli aeg mõnusaks klassikaliseks kehka soojenduseks. Teate küll pea- ja põlveringid jms tore. Ja siis algas ronimine… kõigepealt horiontaalselt ja siis tasapisi vertikaalselt. Peab mainima, et see tundus PALJU kergem kui teised seda tegid ja ise ainult kõrvalt vaatasin.

horisontaalis

Kõigepealt ronisime maaga paralleelselt..

Esimesed kaks korda horisontaalselt ronides kukkusin põhimõtteliselt iga teine samm. Siis andis juhendaja aga kohe mõned tehnilised juhised ja läks kohe hulga kergemaks, hakkas juba välja tulema, mõtlesin, et wow jess! Asjaette läinud värk. Saavutasin midagi….kuniks treener mainis, et noh sellest siis SOOJENDUSEKS piisab. Ok, ma olin sisuliselt surnud. Käed jalad poole kohaga tudisesid juba.

 

Siinjuures olgu öeldud, et minu jaoks ronimine seal soojendusega ka üsna lõppes, kuna kardan piisavalt kõrgust, et mitte tahta ala 1,5 meetri kõrguselt alla kukkuda (mis sellest, et matid on all) piirdusin mina nende soojendusradadega ning hiljem ka kahe laste raja läbimisega. Olgu tõele au andes puudus mul lisaks julgusele ka jõud järgmiseid leveleid läbida aga  ei saa öelda, et ma ei oleks elamust nautinud- mega tore oli! Lihased valutasid ka kaks päeva hiljem veel päris korralikult…  Ronimise juures on muidu see päris tore lisaväärtus, et tõesti kuidagi väga mänguliselt saad korraliku trenni kõikidele lihastele.

 

Kukkumisi tuli ka ette…

Aga kui nüüd meie sessi juurde tagasi tulla, siis õnneks ei ole Erik selline äpu nagu mina ja tema vallutas raja, raja järel. Tõstis levelit ning nautis kõik see 1,5 tundi ronimist ikka täiel rinnal.  Lahe oli kõrvalt vaadata kuidas jonnakus ei lasknud rada poolikuks jätta ka siis, kui ühte rada tuli nii 10 korda läbida enne kui see tehtud sai! Erik sai sisse tõelise ronimispisiku ning juba koha peal uuris, mis võimalused kuukaardi soetamiseks on. Muide see on päris lahe, et kui ostad 6 kuu kaardi siis saad 24/7 ligipääsu, nii saad minna ronima näiteks öösel kell 3 ja nautida seda, et ilmselt pole keegi sind segamas.

 

Kui mina ukerdasin vaid mööda sirgeid seinu siis Erik võttis vallutamiseks ette ka erinevate kujudega seinad

Ronimine oli igatahes lahe, kuid tuleb tõdeda, et personaalne juhendamine annab esimesel korral ikka palju lisaväärtust. Ise, vaid omapeaga tegutsedes, poleks ka Erik ilmselt esimesl korral nii kaugele jõudnud ning sellist pisikut sisse saanud. Ühtlasi oli nii lahe näha, kuidas mõne tehnilise soovitusega sooritus hetkega paranes. Nüüd on edaspidi ise edasi pusida kindlasti oluliselt lihtsam.

veits dead

Lõpuks, okei tegelikult juba poole peal oli ikka päris kutu olla juba

Nalja sai kõvasti, higistatud sai ka kõvasti, valusad lihaseid sai pealekauba. Erik plaanib juba uut ronimist ja mina olen üdini rahul, et lõpuks kaua edasi lükatud külastuse tehtud saime.

Olen alati olnud seda meelt, et parim kingitus on elamus või ühiselt eriliselt veedetud aeg ja ma arvan, et iga veidigi spordisõber inimene oleks selle kingituse üle rõõmus! Ja noh, kui isegi mina mõne raja ronitud sain saavad kõik 🙂

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s