Kus kohast tuleb õnn?

Kas te olete õnnelikud? Nüüd ja praegu, kui sa oled ekraani taga kolmapäeva hommikul (või millal iganes sa seda lugema satud) kas sa saad öelda, et sa oled õnnelik?

Mallukas püstitas selle küsimuse mõni aeg tagasi oma blogis ja ma pidin tõdema, et kuigi veel väga hiljuti olin täiesti rahulolematu, üdini õnnetu ja võiks isegi öelda, et äkki tasapisi depressiooni äärel, siis nüüd ärkan ma iga päev naeratus näol ja see naeratus ei kaogi siit näost naljalt kuskile terve päeva vältel ning ma saan siiralt ja kõigutamata öelda, et jah olen. Aga kuidas see nii järsku muutub?

Sisuliselt ei ole midagi olulist vahepeal minu elus muutunud. Probleemid, mis siis minu elus olid, on olemas siiani, kõik positiivsed väärtused minu elus on jäänud samaks ja see kõik on pannud mind mõtlema, et… õnn on vist tõesti eelkõige “state of mind”- kas sa otsustad keskenduda positiivsele ja lahendustele või näha negatiivset ja probleeme, sest muidugi ALATI saaks paremini. ALATI võiks midagi veel veel parem olla aga ALATI on ka mille üle tänulik olla. Jah, see kõlab kulunult ja läägelt aga… samas on see ju siiski tõsi.

Olen terve oma teadliku elu suutnud olla alati tänulik ja kõrgelt väärtustada seda, mis võimalused mu elus on olnud. Paljude jaoks on see ehk täiesti suva. Mõne jaoks kindlasti jälle imeline aga mis peamine- mina olen oma elu alati suurepäraseks pidanud. Ma olen alati väärtustanud seda, et mu ema leidis võimaluse mu väiksena Audentese erakooli panna- ma sain sealt meeletult tugeva põhja ja enda laiska loomust teades poleks ma nö tavakoolis seda ilmselt kunagi saanud, äkki ei räägiks ma siiani inglise keelt vms. Ma olen meeletult tänulik, et mu ema leidis väiksena võimaluse mind kõikidesse nendesse hunnikutesse huviringidesse vedada – suuresti tänu sellele teen ma täna ka ilmselt just seda tööd ning ma nautisin neid kõiki väga. Ma olen alati olnud tänulik, et mu elus on mu kallis abikaasa, kellega koos ühes rütmis hingata. Ma olen enda üle uhke, et olen oma elus täna ja praegu just siin. Ma arvan, et oma 23 eluaastaga olen täitsa mõnusa tee saanud juba käidud jne, jne see list on pikk.. ja vahepeal olin ma selle kõik vist justkui lihtsalt ära unustanud.

Keskendusin hoopis asjadele nagu- miks mul veel magistrikraadi pole, miks ma elan 2 toalises korteris, mitte 4 toalises majas, miks mul ikka veel last pole, miks mu pangaarvel parem seis ei ole jne…..Ja see jama kestis suhteliselt kaua, kuni ma suht suvalisel hommikul ärkasin ja sain aru, et… mul ei ole magistrit, sest ma otsustasin ise vahepeal kodule ja tööle keskenduda- tänu sellele sain minna tööle Jürri ja saan aega veeta ka oma sõprade ja perega. Ma elan 2 toalises korteris, sest seda ehitades sain aru, et see on täna ja praegu minu ideaalne kodu- oma asukohalt, oma suuruselt, oma olemuselt. Ma astun igal hommikul ja õhtul siia terrassile ja mõtlen kui imeline on omada just seda konkreetset korterit just selles armsas Kasekodus. Mul on oma muruke, kus kasvavad täitsa esimesed oma kodu maasikad! Kui äge see on! Mul ei ole ikka veel last, sest tegelikult pole ma seda südamest ise veel tahtnud, vaid pigem on see olnud mulle nö pähe istutatud soov ja ma usun sellesse, et elus läheb kõik täpselt nii nagu minema peab. Pangas ei saagi olla parem seis kui ise muudkui halbu otsuseid teed ja noh.. see eest on ju juba sel aastal kaks ülitoredat ja mõnusat reisi tehtud jne….

Üsna kohe peale seda kui “pea uuesti selgeks sai”(loe: esimest korda elus lihtsalt kõik endast ühe õhtuga “välja jõin” ja hommikul justkui puhtalt lehelt alustasin) tulid kõik lahendused ise minuni. Lase saast endast välja ja pärast seda- Küsi ja sulle antakse, eksole! Nii palju ägedaid asju on juhtunud. Alustades sellest kuidas ma täiesti juhuslikult sain sisuliselt mõned tunnid enne kontserti teada, et ma ikkagi saan Nickelbacki kontserdile- ja see oli MEGA elamus! Kontsert oli hulga lahedam kui see, mida Soomes aastaid tagasi kuulamas käisin. Lisaks täitus ühel täiesti tavalisel pärastlõunal järsku nagu õhust minu pikaaegne peaaegu, et salaunistus saada klassijuhatajaks. Ja see tähendab mulle NII palju, et mind usaldatakse piisavalt, et mulle see vastutus anda. Nii palju on mulle lihtsalt ilusti öeldud, nii palju on tekkinud lihtsalt toredaid ja meeldejäävaid hetki ja üritusi jne. Ja kuna kõik hea järsku juhtub olen ma muudkui veel õnnnelikum ja ausalt vahepeal on tunne, et õnn ei mahu minu sisse enam hästi ära aga pole hullu seda rohkem jagan ma seda ka väljapoole ja nii mõnus ja roosamanna ja ükssarviku puuks mõnus ja hea on olla!

Kogu selle pika jutu kirjutasin ma siia selleks, et kui sina, kes sa seda praegu loed tunned, et sa oled õnnetu siis… mõtle miks? Mida sa saad teha, et see enam nii ei oleks ja hinda väikeseid ning suuri  positiivseid asju siin elus, keskendu sellele, kuidas saaksid negatiivsed küljed lahendada ja mine vaata peeglisse ja saa aru, et sa oled täiega suurepärane! Naudi seda, et meil on Eestis ükskord ometigi imeline suvi, viska elust välja kõik negatiivne ja keskendu positiivsele, anna endast positiivset välja, ütle inimestele hästi, anna andeks neile, kes on sinuga sitasti käitunud, sest…miks mitte?  Saada välja positiivset, sest see omakorda hakkab ainult veel rohkem positiivsust genereerima ja leia endas rahu! See sisemine õnn on lihtsalt nii nii hea!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s