Ving ja hala ja natukene hälloviinist!

Brace yourself vingumürgitus on teel! Armsad naislugejad ma ei tea kas te ise tajute kui vahepeal teatud periood hormoonid kammivad ära ja te lihtsalt tunnete, et teis tõstab pead mingi totaalne deemon? Või äkki on mõni mees lugeja kes teab ise, et okou, on saabumas aeg kuus kus võiks vabalt tööl paar tunnikest kauem olla ja siis võib-olla veel mõne lisa kohustuse juurde kahmata, et kodus võõõimalikult vähe aega veeta? Naiskad on teil juhtunud nii, et see aeg sünkroniseerub sellega kui teid juba enne kõik mega närvi ajab? Well, tere minu see nädal.

Nii umbes 80% ajast olen ma igal ajal kuus suhteliselt võrdselt psühh-talutaval määral just sellisena nagu mu kallis abikaasa ja kõik teised mu ümber ilmselt minuga harjunud on. Pigem on harv juhus see, et period hits ja minust saab väike saatan. Saan tavaliselt ise aru kui see juhtub ja proovin kohe tagasi tõmmata, tavaliselt saan hakkama ka selle tagasi tõmbamisega. Ainsaks ohvriks jääb kallis abikaasa kellelt ma kohe vabandust palun ja kes õnneks on mega mõistev. See nädal aga…. mitte ükski halloweeni õudukas ei hirmuta mind nii palju kui mu sisemine süttinud draakon vist.

Juba pühapäeval hakkas kõik piiisi tasapisi mind ärritama. Sada asja läksid valesti, juhtus üht ja teist ma olin lihtsalt pingeline ja kergelt süttiv. Seda enam ootasin ma esmaspäeval oma uut lemmik trenni ja väljaelamis pelgupaika-taipoksi (ükspäev äkki räägin pikemalt sellest ka?), et kõik enda frustratsioon mõnusalt välja elada ja positiivselt edasi minna. Tegin enda silmis mega trenni- kuni ma reaalselt suutsin endale trenni lõpus nii korraliku vigastuse tekitada, et kirjutan seda postitust siin üks käsi kasutult kaela seotult. Õnneks mitte kipsis- luud jäid siiski terveks, aga põrutus on nii korralik, et mu käsi on suht kasutu. See valu ja selline kasutu olek tegi mu juba kohe päris päris leegitsevaks.

Teisipäeval läksin ikka kangekaelselt tööle, sest “mis see ikka olla saab”. Njah, kui töökaaslane korraks mu küünarnukile õrnalt vastu läks ja see mu sisuliselt nutma ajas sain aru, et on aeg igaksjuhuks EMOsse kobida.

Nüüd üks positiivne tilk ka siia tõrvapotti. Ma olen EMOst kuulnud mega õudusjutte. Õnneks ma ei mäletagi, et ma oleks pidanud täiskasvanuna Tallinna EMOs käima aga seda rohkem hirmu oli mul kuulujuttude põhjal. Ma  läksin sinna ikka väga vastumeelselt. AGA ma ei oleks saanud rohkem eksida! Alates registratuuri tädist kuni vahva vuntsidega arstini ja kõik kes sinna vahele jäid- nad kõik olid nii nii toredad ja sõbralikud!

Aga kas see päästis mind mu deemonlikust tujust? Ei! Või no hetkeks mõtlesin heldinult, et küll meil siin ikka on tore ja hea, et nii hoolega tegeletakse patsiendiga isegi kui tollel luud terved on aga see möödus tänu tollele sisemisele draakonile ikkagi kiirelt. Sest kui sul on niigi nõme olla ja sa pead 4 h (ma tegelikult absoluutselt ei kurda selle aja üle, arvestades, et mul polnud midagi eluohtliku viga ja ma käisin mitu korda arsti juures ja nii röntgenis kui kompuutris läks minu arust täitsa kiiresti) aga siiski  ilma telefoni ja tegevuseta passima siis JAAAA sa lähed lihtsalt veel pahuramaks. Aaa, et miks ilma telefonita-sest ma suutsin oma 0000 Pin koodi all olnud telefoni PUKi alla lukustada! Kuidas?? Ärge küsige! Pole lihtsalt minu nädal vist. Igatahes seal lage vahtida, sest ka lugemiseks midagi kaasas polnud, oli pehmelt öeldes frustreeriv ja valu läks üha hullemaks, sest viimasest valuvaigisti võtmisest oli juba päris suur hulk aega möödas ja uusi polnud ka kaasas ja nii muutusin ma veeel torinamaks. Ja kuigi ühest küljest oli mul jube hea meel, et mu luud jäid terveks siis olin ma enda peale täiega kuri, et no oli nüüd vaja nende arstide aega seal raisata oma väikse mõtetu vigastusega.

Õhtuks olin ma kogu sellest valust ja närvitsemisest ja lisandunud hormooni möllust nii tüdinenud ja endaga tülis, et umbes 100 väikest probleemi ja paar suuremat tundusid minu jaoks nii ületamatud, et ma polnud kindel kas ma sooviksin kuskile üksikule sareme põgeneda, kellegi pussitada või lihtsalt kuskile kerra tõmmata ja mõned tunnid nutta. Üks mis kindel oli see, et vähemalt iga teine kes minuga vetles oleks eile minu silmis vähemalt pussitamist väärinud, sest nad ajasid mind NIIIIIIIII närvi.

Kui tavaliselt suudan enamus olukorrad lihtsalt minna lasta ja olen pigem lahendustele orineteeritud ja positiivsele keskenuv siis oo ei, mitte praegu. Kõik mis häirib tuleb välja öelda ja kuigi ma 110% saan mõistusega aru, et ouu psühh tõmba tagasi! Siis ma ei saa!! Ma lihtsalt olen mingi täielik närvihaige ja mõtlen, et jumal tänatud, et mu käe valu mind piisavalt piinab, et mul täna tööle asja polnud, sest ma siiralt ja kogu südamest olen veenunud, et mind ei tohiks täna inimestega kokku lasta.

Istungi omaette siin kodus ja tigetsen nagu tige tikker, sest hirmasti tahaks trenni-kuhu ma ilmselgelt ei saa. Siis tahaks vähemalt koristada-aga no ainult vasaku käega on jube raske. Siis peaks lastele kommi tooma, sest relaamisin juba välja, et kõik vahvad halloweeni tegelased on meile oodatud aga avastasin siis, et kommivarud on väga kokku kuivanud ja ühe käega on jube keeruline poodi sõita ja mind ajavad nii närvi kõik need kes hädaldavad, et oioi meil on mardipäev ja kadripäev miks lapsed halloweeni ajal kolle mängivad. Teate mis? Meil on ka räigelt nuti sõltuvuses lapsed kes enam millestki ei huvitu ja midagi loovat ja lõbusat väljaspool sinist ekraani ei tee ja kellel on olematu suhtlemisoskus ja esinemis julgus.Püha jeesus olge tänulikud, et leidub veel mõni kes viitsib ägeda kostüümi kokku panna ja on piisavalt julge, et võõraste uste taga koputada ja päris inimestega silmast silma vestelda ja toetage seda! On sul kahju sellest 3 minutiset ja mõnest kommist või?! Arvad, et nad siis marti ja katri enam ei jookse?! Marti ja katri ei jookse nad ainult võib-olla sellepärast, et mingid närvihaiged nad halloweeni ajal sellest kõigest eemale tõukavad oma sapiste kommentaaride ja nõmeda suhtumisega…. Noh ja otsa kõik päris probleemid ja kokku istubki siin arvuti taga üks tuld purskav lohe…

Ma ausalt loodan, et keegi veel selle tundega samastub, kuidas vahel lõpuks kõik närvi ajab, mitte ma ei ole ainus närvihaige siin. Seda loodan ka, et täna on eriti vahvad halloweeni kollid kes mu tuju natuke paremaks teevad ja, et Erik jõuab enne ikka kommivarude täiendusega koju. Mis teie teete, et enda tuju parandada?

PS! Vabandan kui siin täna eriti palju kirjavigu on! Andestage mulle palun see patt!

Edit: Kahed halloweeni kollid on vahepeal juba tulnud! Ühest küljest tuju paraneb, teisalt aga paanika, et kommid saavad otsa aina suureneb! 😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s