Tsau 2018

Enne kui alustan kõige ülejäänuga tahan sind tänada- aitäh armas blogi lugeja, et loed ja kaasa elad olenemata sellest, et postitusi ilmub siia täiesti kaootiliselt!

Aga nüüd meie aasta kokkuvõtte juurde. Uhhh see rõõm, et 2018 läbi saab on üüratu! Ma ei jõua uut aastat ära oodata! Kui meie 2017. aasta kohta sai öelda super edukas ja super raske siis see aasta on lihtsalt raske olnud. Tuleb tõdeda, et kuigi tegelikult on palju ka positiivset olnud mõtlen ma sellele aastale tagasi ja ei ole rahul ning tõesti loen põhimõtteliselt tunde, et uut aastat ootusärevalt tervitada.

Aga kõigest järgemööda.

Aasta algas iseenesest paljulubavalt! Erik sai uue, esialgu igati hea pakkumisega töökoha, alustasime hoolega säästmist ning suundusime juba veebruari keskel Dubaisse puhkama! See oli esimene kord kahekesi reisida ja see oli imeline! Dubai oli imeline, üksteise seltskond oli imeline, puhkus oli tol hetkel nii, nii vajalik ja hea! Dubaist naastes ootas üsna varsti ees ka mõnus spa mini-puhkus Saaremal  paari sõbraga. No igati mõnus algus meie aastale. Palju häid emotsioone ning puhkust raske töö ja suure hulga stressi kõrvalt mis EV100 endaga tööl kaasa tõi.

 

Kahjuks tuleb tõdeda, et seda aastat jääb peamiselt meenutama aga ilmselt siiski teema mis hakkas eskaleeruma Saaremaa spast koju jõudes. Kui meie SPA puhkuse viimasel päeval sain üllatuslikul kombel rasedustestile kaks rõõmsaks tegevat triipu, siis kahjuks saime pehme piimalõhnase beebi asemel üle elada kogemuse nurgarasedusega(sisult sarnane emakavälise rasedusega). See tõi kaasa ca nädala haiglas ning kuid arstide vahet jooksmist (arstide vahet jooksmine algas märtsis ning lõppes alles jaanipäeva paiku) ning kes teab kui kaua läheb, et me sellest vaimselt täiesti üle saaksime. Loodame iga nädal, et any time soon. See on teema mis tõmbas mu kauaks blogist eemale, sest ma tean, et ma tahan sellest rääkida- selle kõige kohta on lihtsalt väga vähe toetavat infot mida ma ise oleksin tahtnud haiglas vedeledes lugeda. Aga täna ei ole ma veel valmis rääkima sellest nii nagu ma tahaksin.

Selle kaose keskel õnnestus minna sellest kõigest toibuma nädalalõpuks Londonisse! See reis oli nagu taevakingitus! Peatusime mu parima sõbranna juures, rallisime jalgratastega Londoni imelistes parkides, shoppasime veits, käisime trennis, nautisime head toitu ja head seltskonda. See puhkus oli küll lühike aga hingele tol hetkel nii nii vajalik!

 

Suvel plaanisin esialgu töötada, lõpuks oli ainsaks töölaadseks tooteks vahel meie imearmsat naabrilast vaadata. Ausalt, temaga oli lihtsalt väga lõbus. Võtsin sõbranna või õe ka kaasa ja käisime kõik koos rannas või mängisime meie Kasekodu mänguväljakul või joonistasime ja mängisime Saara ja Doraga ja no kokkuvõttes oli see pigem väga tore vaheldus kui töö! Üldse mahtus sellesse suvesse tavalisest oluliselt rohkem ujumist ja rannas käimist. Mini puhkustena käisime Pärnu kandis telkimas ja veetsime Hiiumaal meie mesinädalate peatuspaigas mõnusalt aega. Lisaks mahtus suve mälestustesse veel  Nickelbacki ja Guns n Roses`i suurepärased kontserdi elamused ja ka “Laula mu laulu” suvetuur mille kontserdile mind esialgu pool vägisi veeti, kuid mis mulle lõpuks nii meeldis, et olin väga tänulik, et seda tehti. Jõudsin esimest korda EBAle ja skoorisime Erikuga Mallu suve alguse peolt auhinnad oma haigete kostüümide eest (mäletate veel süsimusta Erikut?)

 

Sügisel täitus pikka aega südames olnud soov saada endale oma klass, kelle klassijuhataja olla (minu 10. c on ausalt lihtsalt imeliselt äge seltskond!). Veel on vahemikku septembrist jõuludeni värvi lisanud Eriku üliägedalt läinud 25. sünnipäeva tähistamine, Marta-Kene katsik ja Jimmy Carri ning Daniel Slossi stand-upidel käimised. Soetasime ka teise auto.

 

Kuigi nii aastale otsa vaadates tundub justkui, et positiivset on ikka paras ports olnud siis ma pole ikkagi rahul. Ok, võib-olla mul lihtsalt hormoon möllab ja nädala pärast mõtlen 2018 aasta peale heldinult kui elamusi täis aastale (täitsa võimalik). Aga praegu ma pole rahul, et see negatiivne jama võttis lihtsalt nii suure osa aastast. Vaimselt on olnud meeletult raske aasta ja ma olen lasknud sellel endast parema osa saada. Ma pole rahul, et ma pole suutnud positiivsele keskenduda ja olen lasknud sellel ühel läbielamisel nii palju positiivset justkui ära nullida. Ma pole rahul, et olen ennast puhta morsa mõõtu minna lasknud, ma pole rahul, et tunnen, et ei suuda oma tööga enam hästi hakkama saada. Ma pole rahul, et kui ma vaatan selle aasta pilte siis mu silm tihtipeale ei sära. Ma pole rahul, et suutsime teha rahaliselt umbes 11200 halba otsust ja meie säästu aasta täiega läbi kukkus, ma pole rahul, et ma jätsin täitmata mõne oma niigi vähestest aasta eesmärkidest.

Küll aga olen ma tänulik, et see aasta näitas mulle kes on need inimesed kellele saan alati loota ja kes on need, kes on olemas ainult siis kui neil mind vaja on. Olen tänulik, et see aasta pani mind veel rohkem väärtustama ja märkama kui imeline on Erik, et sain taas veenduda, et meie jaoks ei ole ükski takistus liiga suur või üleelamine liiga keeruline. Ühtlasi olen ma tänulik kõige selle positiivse eest mis aasta kaasa tõi! Ja selle imekauni suve eest, mis meil sel aastal oli. Ja imeliste jõulupühade eest! Ja vist peamisena olen tänulik selle motivatsiooni eest mis selle aasta tegemata jätmised ja läbikukkumised kaasa toonud on.

Olen kindel, et see mõru tunne mis selle aasta saavutustele (või nende puudumisele) mõeldes peale tuleb on suurepärane väetis ennast uuel aastal kaugemale, kõrgemale ja paremaks suunamisel. Kunagi ei taha ma enam tunda ennast nii iseendas pettununa nagu seda aastat analüüsides tunnen ja see on ehk uuel aastal edasiviiv jõud! Ootused ja sihid uueks aastaks on kõrged ja ma loodan, et ma ennast alt ei vea! Uue aasta sihtidest aga järgmises postituses.

Ps! Ma olen väga teadlik ja tänulik, et tegelikult on meil elus kõvasti vedanud. Me oleme nii noored ja oleme oma kodus, meil on nii armsad koduloomad ja meie ümber on suurepärased inimesed, meil on võimalus olnud reisida, meil oleme noh..meie jne. Ilmselt ongi suur roll sellel, et ma praegu aastaga justkui rahul ei ole selles, et mitu eelmist aastat on olnud justkui väga suurte saavutustega (nt. 2014 aastal  kolisime oma esimesse üürikorterisse, 2015 abiellusime, 2016 lõpetasin ülikooli, 2017 võtsime koera, osalesime saates ja saime päris oma kodu) ning see aasta on natuke tunne, et ma ei saavutanud ju mitte midagi peale veel paksemaks minemise.

Aitäh 2018, igatsema ma sind ilmselt ei jää aga sellest hoolimata oli see kõik ilmselt millekski vajalik! Armas 2019 please be kind! Ma olen nii motiveeritud ja põnevil mis uuel aastal pakkuda on! 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s